Bakuule järgnegu Moskva

Reedene Äripäev kirjeldas, kuidas president Toomas Hendrik Ilves aitas päästa Eesti ärimeeste Aserbaidžaani kinnisvaraturule paigutatud miljoneid kroone.

See tekitab küsimusi, kas, kui palju ja kuidas peab president välisriikides kaitsma Eesti ettevõtjate huve. Kas saame olla kindlad, et Eesti riigi huvid jäid kõrgemale äriliidrite majandushuvidest?

Aserbaidžaan ei ole mingi demokraatia ega vaba majanduse kants. Tegemist on autoritaarse riigiga, kus on probleeme ajakirjandusvabaduse ja korruptsiooniga. Mulluses korruptsiooni tajumise indeksis oli meie endine vennasvabariik 180 riigi seas 158. kohal.

On selge, et kui Eesti riigipea küsiks Aserbaidžaani presidendilt kriitilisi küsimusi inimõiguste kaitsmise või meedia kontrollimise kohta, ei saaks meie ärimehed positiivse kohtlemise osaliseks. Eesti riigijuhid on olnud kriitilised Venemaal toimuva suhtes, kuid samas on valmis pigistama silma kinni teiste endiste liiduvabariikide suhtes, mis oma poliitiliselt kultuuriga ei erine sugugi Venemaast.

Presidendi päästeoperatsioon näitab, et riik on valmis aitama oma ettevõtjaid ka seal, kus lood demokraatiaga on kehvad. Ehk kus ei järgita neid väärtusi, mida oleme oma riigis kalliks pidanud. Äkki tasub nüüd astuda otsustav samm edasi ja muuta Eesti riigi suhtumist ka Venemaa suunal? Eesti ja Venemaa suhete paranemisest saab kordades rohkem Eesti ettevõtjaid kasu, kui paarkümmend Aserbaidžaani õnne ja kiiret tulu otsima läinud äriliidrid.