Isegi mitte see, kes julgelt riskib, ei joo alati šampanjat

Arukal ajalehelugejal on kindlasti tekkinud küsimus, mida erilist on Gild teinud, et teda on viimasel ajal nii palju meedias kajastatud. Loomulikult on meil probleeme, millest oleme investoreid ja avalikkust teavitanud ning mille lahendamisega pidevalt tegeleme, aga kellel finantssektoris neid praegu poleks. Märkimisväärseid kahjusid on kandnud nii kohalikud kui ka teiste riikide kommertspangad, investeerimisfirmad, privaatpangad, pensionifondid.

Erinevalt teistest Eesti finantsasutustest on meie investeeringutest avalikkusel oluliselt rohkem infot kui sektoris tavaks. Meil pole midagi varjata, aga pole ka põhjust ajakirjanikele kõike peo peale laduda. See lihtsalt pole investeerimisäris kombeks. Lisaks, ja võib-olla eelkõige - meie investorid on prominentsed isikud.

Kuid võimalik, et põhjus, miks Äripäev on jõudnud meile juba mulla peale panna ning labidast risti kõige otsa torgata, seisneb selles, et meie äriniši lähemaks mõistmiseks on vaja rohkem teadmisi. Ei soovi peatuda pikemalt nendel arvukatel valedel väidetel ning väärtõlgendustel, mida Eesti populaarseim ärileht on esitanud, kuid selgitan, mis on meie äri.

Gild on teadlikult tegelenud kõige riskantsemate fondide loomisega - kõrgele tootlusele suunatud hedge- ja private equity-fondid võtavad ka suuremaid riske. Näiteks üks tüüpiline investeerimisliik, millega ka riskikapitalifond Gild Arbitrage tegeles, on "vahefinantseerimine" (nn mezzanine finantseerimine), mis tähendab enamasti pangalaenu ning omakapitali vahel olevat kapitali liiki. Negatiivse stsenaariumi korral, ettevõtte varade väärtuse vähenedes kaotab kõigepealt väärtust omakapital, seejärel mezzanine ning viimasena pangalaen ja ettevõtte muude võlausaldajate nõuded.

Tunnistame, et me ei näinud ette, et 2008. aasta sügisel vallandunud kriisi tempo ja ulatus on nii suur. Lühikese ajaga langesid varade väärtused oluliselt rohkem kui meie investeeringute valulävi. Kuid tagantjärele tarkus ei ole ainus, mis meid nüüd edasi viib. Me teeme teadlikke valikuid lähtuvalt olukorrast ja liigume edasi nii hästi, kui oskame.

Juba 2007. aastal nägime, et Baltimaades läheb liiga tuliseks. Otsustasime riske hajutada ja minna turgudele, kus arvasime, et tõus on veel ees. Meie investoritele see meeldis, kuna fond otsis ja leidis investeerimisobjekte väljaspool buumivaid sektoreid.

Samuti investeerisime nn kaitsvatesse või majandustsüklitest vähesõltuvatesse sektoritesse, nagu põllumajandus ning maavarad. Tagantjärele vaadates see muidugi ei aidanud - ainukeseks kaitsvaks varaks osutus raha ja selle ekvivalendid.

Gild Arbitrage'i kliendid olid kahtlemata väga riskialtid, sest fondist laenasid need, kelle laenulimiit oli pankades ammendunud. Arvestades, et suurtes pankades kisub hapude laenude maht 10 protsendi poole, on loogiline, et Arbitrage'il on see oluliselt suurem. Kuid see ei tähenda, et peaksime need kõik maha kirjutama, sest ka pangad provisjoneerivad vaid osa halbadest laenudest.

Hiljuti võrdles Äripäev oma väljamõeldud investor Toomase investeerimistegevust Gild Arbitrage'i käekäiguga. Täiesti kohatu ja asjatundmatu võrdlus. Toomas investeerib hajutatult likviidsetesse väärtpaberitesse ja selles "võistluskategoorias" jäi Toomas 11,9protsendilise miinusega pikalt alla GILDi privaatpanganduse üksusele, kes suutis mullu klientide vara säilitada.

Tuletan meelde, et kadu ja hävingut jõuti aastate eest kuulutada ka Gildi partnerite 1999. aastal rajatud private equity-fondile New Economy Ventures (NEV), mis investeeris peamiselt internetimeedia ja uue tehnoloogiaga seotud ettevõtteisse. Tänavu kevadeks oli fond väljunud enamikest investeeringuist, pakkudes paarikümnele investorile keskmist puhastootlust ligi 31 protsenti aastas ja kokkuvõttes ligi üheksakordistas investorite esialgse rahapaigutuse. Näiteks kasvatati kohalikust sotsiaalvõrgustikust One globaalne ettevõtmine, mille väärtus müümise hetkel ületas pea kõigi Tallinna börsil kaubeldavate ettevõtete turuväärtust. NEV oli eestlaste tehtud riskikapitaliinvesteeringuist üks selle sajandi kasumlikumaid.

Oluline on mõista, et riskikapitalifond Gild Arbitrage on nii Eestis kui ka Balti riikides esimene ja seni ainus omataoline. Sobivat võrdlust tuleb otsida maailmast. Näiteks võib meie fondi lugu võrrelda USA fondiga Tudor BVI Global Fund, mis investeeris sarnastesse varaklassidesse nagu Gild Arbitrage. Fond oli enne 2008. aastat tegutsenud kasumlikult järjest 22 aastat. Keskmine aastatootlus oli umbes 22 protsenti. Detsembris 2008 peatati osakute lunastamine, fond restruktureeriti fondi kaheks jagamise teel. Likviidsem osa läks likvideerimisele, teise fondi jäid investeeringud, mille järelturg oli kadunud.

Aga endiselt on hedge-fondid atraktiivsed tooted, mil on oma koht finantsmaailmas. Riskifondi osakuid võiks olla iga kutselise investori portfellis, kuid kehtib mõrumandli põhimõte: väike kogus annab vajalikku vürtsi, kuid suuremates kogustes võib olla mürgine.

Gild töötab edasi. Ainuüksi üleilmset finantskollapsit Arbitrage'i probleemides süüdistada ei saa, aga sel oli kahtlemata suur mõju. Veel mullu suvel võtsid investeerimisprofid Skandinaaviast, Suurbritanniast, Šveitsist, USAst fondi portfelli ja bilansi üksipulgi ette ning ütlesid siis peale due diligence'i "jah". Kokku voolas fondi mullu 30 mln eurot, suur osa sellest väljastpoolt Eestis.

Fondi varad pole kuskile haihtunud ega pettusega kõrvaldatud, selles on saanud veenduda investorid, kes on soovinud süveneda. Oleme võtnud üle osalusi ettevõtetes, kus olime varem vaid laenuandjad. Meie töötame nende varadega edasi, võitleme investorite raha ja võlausaldajate nõuete eest. Praegune seis on halb, kuid veel on vara lõplikke hinnanguid anda. Ka kapitalismi hukku ennustati liialt ennatlikult.