Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes küll õhutas piima hinnasõda?
Poepiima hinnasõda, kus veel hiljaaegu täie hooga positsioonilahinguid peeti, päädis peaasjalikult sellega, et turmtuld anti jaekaubanduse pihta.
Julgen väita, et kõiki kive piimatootjate hädade pärast jaemüüjate kapsaaeda loopida pole õige. Jah, hinnasõda on nende sünnitis, ent farmerile maksavad piima eest ikkagi tööstused ja kilepakipiim, mille ümber see "sõda" peaasjalikult toimub, pole nende tootevalikus kaugeltki ainuke toode.
Mulle jäi selgusetuks, miks toovad tööstused piima kokkuostuhinnast rääkides alati justkui indikaatorina esile piimapaki poehinna ja sel lasuva surve.
Uurisin seda toidutööstureilt ja sain teada, et joogipiim moodustab - uskumatu küll - üle poole värskete piimatoodete mahust ning seega suurima osa väärtusest, mida tööstused teenivad. Ent kes ütleb, milline on see n-ö õige ja õiglane hind.
Aastapäevad tagasi tuli poes kilepiimapaki eest maksta tosinkond krooni, tänase loogika järgi oleks põldur pidanud siis saama varumisse antud liitri eest 7-8 krooni. Ega saanud ühti, tööstused maksid ehk vaid neli krooni sentidega.
Aga mida peavad piimasõjast arvama talunikud, kellega kokkuostjad arveldavad juba oma pool aastat vana ja hea naturaalmajanduse stiilis, makstes piima eest juustukangide või lõssipulbriga?
Usun, et inimesed on valmis piima eest rohkem maksma, ent kas kõrgem hind tagab tolle paljuräägitud "õiglase" tasu jõudmise piimatootja kukrusse?
Kaldun nõustuma Valio tegevjuhi Kari Finskaga, kes sõnastas piimasõja võimaliku rahulepingu: "Sektorile on parim lahendus, kui piimatoodete hind turul tõuseb - kõik tarneahela osapooled saaksid oma toodangu eest õiglast hinda."