Äripäeva parimad lood valgustavad äri hämaraid külgi

Lugu, mis tõstatas Eestis rämpsvõlakirjade probleemi ja oli tõsiseks tormihoiatuseks viimase aasta jooksul Eesti pankade mainet ja klientide sääste laastanud sündmuste osas.

Järgnesid paljastused sellest, et rämpsvõlakirjade osatähtsus on kõige suurem kõige konservatiivsemates fondides, SEB Likviidsusfondi hukk ja Gildi ning Swedbanki klientidele kahjulike otsuseid kajastanud artiklite seeriad, mis on põhjustanud klientide seas pahameeletormi.

Enne seda eelmise aasta mai lõpus ilmunud artiklit räägiti rämpsvõlakirjadest ainult muu maailma kontekstis. Äripäev juhtis avalikkuse tähelepanu, et see risk puudutab lähedalt ka enam kui poolt miljonit Eesti inimest, kelle osa sääste on pensionifondid paigutanud kõrge riskiga rämpsvõlakirjadesse.

Fondijuhid suhtusid tõstatud teemasse esialgu väga üleolevalt ja olid Äripäeva peale kurjad, et me nahutame neid mõne üksiku hapuks läinud investeeringu pärast, aga ei kiida heade investeeringute eest. Praegu võib öelda, et kui pangad ja ka pensionifondide kliendid oleksid hoiatusi kuulda võtnud (hääletanud jalgadega, nagu nüüd kombeks öelda), siis oleks klientide kahjud olnud väiksemad. See on küll tagantjärele tarkus, aga loodetavasti sellest õpitakse.

Samuti on pangad hakanud loobuma pensionifondi klientidelt nn kahe naha koorimisest. Kirjutasime eelmisel ja ka sel aastal, et Eesti juhtivad pangad on investeerinud poolteist miljardit krooni pensionifondide vara iseenda teistesse fondidesse, kasseerides nii osakuomanikelt vähemalt 10-20 miljonit krooni topelthaldustasusid. Sel nädalal teatas näiteks kriitikatule alla sattunud Swedbank, et loobub topelttasude küsimisest.

Endise Ühispanga juhi Ain Hanschmidti avalikkusele ootamatut rikastumist kajastanud Peeter Raidla artiklite seeria leidis ühiskonnas väga tugevat vastukaja ja tekitas arutelu ärieetika teemal.

Mitte ükski Äripäeva artikkel pole ei varem ega hiljem saanud nii suurt vastukaja. Artiklid puudutasid ühiskonda oluliselt laiemalt kui ainult ärimaailma kontekstis. Hanschmidti Tallinkis osaluse saamise teemast ajendatuna võtsid eetika teemal sõna poliitikud, ministrid ja kultuuriinimesed.

Kahtluse alla seati ka näiteks Hanschmidti kauaaegse äripartneri, Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki pädevus, rahvusvahelise mõõtme tõi juhtumisse Tallinki börsile tulek.

Hanschmidti juhtumi mõju Tallinki emissioonile tunnistas aktsia avaliku müügi prospektis ka ettevõte ise.

Mõned äriliidrid on koguni väitnud, et nad ei investeeri oma raha mitte kunagi firmadesse, mida juhivad Hanschmidt ja Tallinki suuromanik Enn Pant.

Terava reaktsiooni põhjustas fakt, et Hanschmidt varjas pangajuhina oma ärihuvisid ning seda, et ta on ise suuromanik firmas, mida tema juhitav pank laenudega aitab. Sisuliselt võttis Hanschmidt panga omanike ja klientide raha ning suunas seda endaga seotud ettevõttele ehk riski võtsid kliendid ja omanikud, aga tulu teenis panka juhtinud Hanschmidt.

Osaluse varjamise põhjus oli tõenäoliselt see, et muidu poleks pangajuhil lubatud taolisi riske võtta.

Huvide konfliktid on olnud ka põhjuseks, miks tõime Eestis käibele sõna "puukfirmad" ehk ettevõtte tegevjuhtidele kuuluvad väikefirmad, mis elatuvad sellest, et pakuvad oma omanike juhitavatele ettevõtetele ebasoodsatel (siis mitte endale ebasoodsatel) tingimustel erinevaid teenuseid või kaupu, sisuliselt varastades teiste omanike tagant.

Pärast oma osaluse avalikustamist hüppas Hanschmidt kohe ka Eesti rikkamate inimeste sekka.

Börsilanguse ajal 27. oktoobril 1997. aastal teatas börsifirma Tallinna Farmaatsiatehas pressikonverentsil, et kiirema tootmise huvides on tehas rentinud tootmisliini Venemaal asuvas vitamiinitehases.

Tegemist oli ettevõtte kohta positiivse uudisega, mis aitas kergitada aktsia hinda. Äripäev otsustas aga sõita Venemaale ning farmaatsiatehase uue tootmise üle vaadata. Ajakirjanikud Kaja Koovit ning Väinu Rozental avastasid 30 kilomeetrit Moksvas asuvas ettevõttes, et mingit Tallinna farmaatsiatehase tootmist seal ei toimu ning börsile ja investoritele paar nädalat varem edastatud teade osutus blufiks. Lihtne.

Börsifirmad kuuluvad ärimaailma tippklassi ja seetõttu oleme väga hoolega jälginud nendelt avalikkusele edastavat infot ning kriitiliselt reageerinud sellele, kui keegi üritab väikeinvestoritega manipuleerida või neid petta.

Eelmisel aastal näiteks tõime päevavalgele selle, et Oliver Kruuda suurosalusega kommivabrik Kalev eksitas kolm kvartalit järjest väikeomanikke majandustulemuste avalikustamisel. Tulemused blufiti samuti üles ning Kalev oli sunnitud Äripäeva uurimustöö tulemusel oma aruanded ära parandama. Praegu ei ole ei Tallinna farmaatsiatehast ega ka Kalevit enam börsil.

Tõime avalikkuse ette Keskerakonna varjatud rahastamise skeemi, mille taha peideti neid ettevõtjaid, kes ei soovinud avalikult näidata enda seotust Keskerakonnaga.

Põhjuseks see, et Tallinnas ainuvõimul olnud Keskerakond langetas oma salajaste toetajate suhtes pealinnas soodsaid otsuseid.

Rahastajate peitmiseks kasutati Jüri Vilmsi Sihtkapitali, mille arvele ettevõtjad rahaülekandeid tegid. Et asi paistaks korrektne, siis sõlmiti ettevõtjatega fiktiivsed reklaamilepingud. Näiteks tõime välja, et oma Tallinna kinnistu projektile soodsa otsuse saanud Tallinna Farmaatsiatehas maksis Keskerakonnale pool miljonit krooni reklaamide eest, mida tegelikult Keskerakonna kirjastatud ajalehtedes ei ilmunud. Linna langetatud soodsa otsuse tõttu suurenes aga farmaatsiatehase kinnistu väärtus 60 miljonit krooni.

Jüri Vilmsi Sihtkapitali kasutas oma toetuse varjamiseks näiteks Urmas Sõõrumaa kontrollitav ettevõte. Mees oli varem rääkinud, kuidas tema erakondi varjatult ei toeta.

Mõni kuu pärast Äripäevas ilmunud paljastusi tegi kaitsepolitsei läbiotsimise Jüri Vilmsi Sihtkapitali ruumides ja pidas kinni ettevõtte tegevust juhtinud Elmar Sepa.

Tänaseks on sihtkapital pankrotistunud ning avalikkuse ette on jõudnud veel teinegi pistisejuhtum, mille peategelaseks on Tallinna abilinnapea Taavi Aasa nõunikuna töötanud Ivo Parbus.

Loomulikult ei ole Keskerakond ainus, kes rahastajaid peidab.

Äripäev on kirjutanud ka R-Hoolduse nimelisest ettevõttest, mille abil peitsid end Reformierakonna rahastajad. Selle skeemi loomise juures olid näiteks Siim Kallas, Andres Lipstok, Heiki Kranich.

Hoiupanga pankade nimistust kustutanud Daiwa afääri juured on 1997. aasta suves, kui panga juhid asutasid ettevõtte Hoiupanga Töötajate AS (HTAS). Töötajate firma osales Hoiupanga aktsiaemissioonis, mis kukkus läbi samal ajal puhkenud Aasia finantskriisi ja Tallinn börsi tabanud krahhi tõttu.

On 1998. aasta maihommik. Margus Mets suhtekorraldusfirmast KPMS & Partner on kutsunud Äripäeva ajakirjaniku Inno Tähismaa Hoiupanga vastvalminud peahoonesse. Nõukogu esimees Joakim Helenius käib nõupidamisruumis närviliselt akna all edasi-tagasi. Nõukogu liige Jonathan Harfield on kaotanud oma tavapärase jutukuse, ta istub noruspäi laua taga ja vaikib.

Vaikselt selgitab Mets Tähismaale, et äsja on mehed teada saanud uudise - panga peajurist Marcel Vichmann on jätnud Hoiupangale tagastamata aktsiad, mille ostmiseks oli pank mõni päev varem talle üle kandnud 225 miljonit krooni. Mõni minut hiljem saadetakse laiali pressiteade, mis avab esimest korda 1997. aastal puhkenud Daiwa afääri tagamaad. Sellest sai mitme aasta pikkune lahing, mis lõpeb paljude üllatuseks Hoiupanga ülevõtnud Hansapanga kaotuse ja Vichmanni võiduga.

Hoiupanga juhid otsustasid 1997. aasta lõpus osta panga aktsiaid. Selleks võtsid nad raha panga enda rahaturufondist, ilma et oleks sellest kliente ja teisi panga aktsionäre informeerinud. Rahaturufondi laenuga soetatud aktsiatega garanteerisid Hoiupanga juhid Daiwa pangast võetud kuuekuulist 219 miljoni kroonist krediiti, mida ei suudetud börsikrahhi tõttu hiljem enam tagasi maksta.

Omanikud said tehingust teada paar päeva enne laenu tagasimaksmise tähtaega ja et vältida laenu tagatiseks olevate aktsiate kiirkorras müüki, otsustati Hoiupanga rahaga maksta kinni Daiwa laen. Tehingut korraldas Marcel Vichmann, kes pangast saadud raha Daiwale maksis, kuid Daiwalt vastutasuna laekunud Hoiupanga aktsiaid pangale edasi ei andnud, vaid jättis need Hoiupanga Töötajate ASi arvele. Pank võttis need talt jõuga ära, kuid kohus otsustas hiljem, et aktsiad tuleb Vichmannile tagastada.

Praegu kohtus olev maadevahetusskandaal puhkes 2006. aasta 5. oktoobril, kui vahistati maa-ameti tollane juht Kalev Kangur ja ettevõtjad Einar Vettus, Tarmo Pedjasaar ning Tullio Liblik.

Selle skandaali juured ulatuvad aga juba 2003. aastasse, kui Äripäevas ilmus hoiatav artikkel pealkirjaga "Kaitsealuste maade vahetus muutub atraktiivseks äriks".

2005. aastal jätkasime poliitikute ja nende toetajate koostöös valminud äriskeemi paljastamist. Ajakirjanik Anne Oja kirjutas pool aastat enne maadevahetusskandaali puhkemist tulusast äriideest, mille käigus vahetati kaitsealal asunud maatükid magusate riigile kuulunud kinnistute vastu. Selles artiklis olid peategelasteks Tullio Liblik, Einar Vettus ja Merko Gruppi kuuluvad firmad. Pool aastat hiljem puhkenud skandaali tulemusena kadus tipp-poliitikute seast Villu Reiljan ja Toomas Annus oli sunnitud ärist taanduma ning Merko pidi poolduma ja nime vahetama.

2002. aastal puhkes Postimehes ilmunud artikli järel Hansapanga tollase juhi Indrek Neivelti maksuskandaal, mille puhul jäi Neivelt Äripäevale vahele valetamisega.

Äripäeva kriitikatule all ei olnud Neivelt toona mitte niivõrd oma maksuvaidluse pärast, vaid seetõttu, et selle skandaaliga seoses kukkus tema kapist välja olulisem luukere - insaidertehing.

Neivelt müüs 1998. aasta sügisel vahetult enne olulise info avaldamist ära talle kuulunud Hansapanga aktsiad turuhinnast kallimalt.

Siseinfo kasutamine enda rikastumiseks on teema, mida Äripäev ei salli silmaotsaski.

Neivelt müüs aktsiad vahetult enne seda, kui pank teatas suunatud aktsiaemissioonist ja tegevusajaloo esimesest kahjumist. Pärast neid teateid kukkus Hansapanga aktsia hind börsil mõne nädalaga 100 krooni tasemelt 50 krooni peale. Neiveltil õnnestus saada aktsiatest lahti 111 krooniga, ta tegi vahetult enne olulise info avalikustamist tulevikutehingu ning raha tema kontole laekus 1,5 kuu pärast. Selle tehinguga teenitud kasumi maksustamise pärast tekkiski Neiveltile kuulunud firmal vaidlus maksuametiga.

Börsi noteerimiskomisjon trahvis hiljem Hansapanka 100 000 krooniga suutmatuse eest takistada 1998. aastal keelatud ajal tehtud insaidertehinguid. Neivelt aga otsustas ise maksuametiga vaidluse lõpetada ja tasuda nõutud maksusumma. Nii pääseski Neivelt sisuliselt karistuseta, aga tema tehingu pärast said karistada Hansapanga teised omanikud. Ehk need, kel siseinfot ei olnud ja kes neil keerulistel aegadel jätsid võib-olla aktsiad müümata seetõttu, et Neivelt avalikult valetas oma aktsiamüügi kohta. Samal päeval, kui ta otsustas aktsiad müüa, vastas ta Äripäeva küsimusele, et tema ei ole oma aktsiaid müünud. Ta ei saanud jaatavalt vastata, sest siis oleks tulnud siseinfo kasutamine kohe avalikuks.

Äripäev on julgenud mõelda teisiti. Meie jaoks ei ole olnud tabuteemasid. Parimaks näiteks on artikkel "Ettevaatust: Rootsi D-päev võib korduda Eestis", mille ilmumine meenutab muinasjuttu "Keisri uued rõivad".

Praegu tundub arutelu krooni devalveerimise riski teemadel enesestmõistetav, kuid veel kaks aastat tagasi oli see Eestis täielik tabuteema.

Selle loo idee tekkis väga lihtsalt. Kui Eestis välditi devalveerimisest rääkimist paaniliselt, siis välisanalüütikud hakkasid 2007. aasta sügisel oma raportites sellele riskile üha rohkem tähelepanu juhtima ning tõmbasid paralleele Soome ja Rootsiga. Otsustasime, et toome välisanalüütikute seas toimuva debati ka Eestisse, ning juhtisime tähelepanu nendele probleemidele meie majanduses, mis krooni devalveerimise riski suurendavad. Nendeks olid kiire inflatsioon, laenubuum, kinnisvarahindade järsk tõus, sissetulekute kiire kasv, konkurentsivõime vähenemine, probleemid eksporditurgudel ning meediasse üha sagedamini ilmuvad uudised majanduskriisi mõjudest.

Kui toona oleks otsustajad sõnumitooja tapmiskatse asemel hakanud nende probleemidega tegelema, siis poleks ka D-päev meid nii sageli viimasel aastal kummitama tulnud.

Tegemist on Äripäeva kõige enam vastukaja tekitanud ajakirjandusliku eksperimendiga.

Toimetus sai vihje, et pistise abil on võimalik äriregistris tehtavate toimingute kiirust mõjutada. Otsustasime vihje kontrollimiseks osta riiulifirma ning üritasime 1500 krooni suuruse altkäemaksu abil toiminguid äriregistris kiirendada. See õnnestus ja tõestasime, et altkäemaksuvihjed peavad paika.

Meie eksperiment tekitas alguses samuti palju vastukaja, eriti pahased olid uurimisorganid, kes olid ajalehe käitumisest nördinud ja väitsid, et sellise eksperimendi kasutegur on küsitav. Uurimisorganid hakkasid koguni otsima võimalusi, kuidas Äripäeva selle eksperimendi eest karistada. Hiljem aga saadi aru, et selle juhtumi puhul pole mõtet pöörata teravikku Äripäevale, vaid tuleks üritada korruptsioon äriregistrist välja juurida.

Praegu oleme jõudnud selleni, et seaduslooja on firmade asutamise muutnud väga lihtsaks ja kiireks.

Eesti suurim kinnisvaraarendaja Arco Vara üritas taganeda mitmekümne Kodukolde elamurajooni korteriostjaga aasta tagasi sõlmitud kokkuleppest ning nõudis ostjatelt juurde kuni miljon krooni.

Ettevõte ise oli aga aasta varem keeldunud notariaalse eelkokkuleppe sõlmimisest, mida korterite ostjad ise soovisid, et enda huvisid kaitsta. Kuna kinnisvara- ja ehitushinnad kiiresti kerkisid, üritas Arco Vara küsida korteriostjate käest esialgsest kõrgemat hinda. Sisuliselt olid korterite ostjad toona sundseisus. Äripäev tõstatas aga nimetatud teema ja juhtis tähelepanu kinnisvarafirma eetiliselt küsitavale käitumisele. Artikli ilmumise järel otsustas Arco Vara oma plaanidest loobuda.

Kui Arco Vara plaan oleks läbi läinud, oleks tõenäoliselt sellele järgnenud teised suuremad arendajad ning inimeste laenukoormus oleks praegu veelgi suurem.

Autor: ÄP