Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Keskastmejuhi dilemmarohke elu
Meistrite töid armastatakse ikka kõrvutada ja analüüsida võrdluses varasematega. "Püha Tõnu kiusamine" on "Sügisballist" aga midagi sootuks erinevat. Puutepunkti leiab vast ainult tavalise inimese, olgu ta siis vaene või rikas, elu keerukuses, tülpimuses, igavuses, mõistmatuses ja hulluses, mille hulka mahub ka üksikuid päiksekiiri.
"Püha Tõnu kiusamise" juhatavad sisse Dante Alighieri sõnad "Jumalikust komöödiast": "Kesk elu vaevarikast rada end leidsin keset metsa tumenevat, kus õige tee mul tuli kaotada". Suurepärane kood, mis seda filmi lahti mõtestab.
Filmi peategelane Tõnu Ploompuu on keskeas juhtivtöötaja, kelle elu kisub kõige kiuste kiiva. Vaikselt libiseb käest olukord koduses elus, kaob töö ja peagi ka selge mõtlemine. Asemele tuleb aga hulk küsimusi, dilemmasid ja emotsionaalseid probleeme. Mis on headus? Kas on üldse võimalik olla hea inimene? Millise piirini on võimalik olla hea inimene? Ja mida see kõik tähendab?
Nii otseses kui ka kaudses mõttes kontrastiderohke film toob vaatajani uue aastatuhande inimese mured ja rõõmud. Ausalt, kunstiliselt, huvitava heli ja pildiga.
Viimane on terve filmi vältel mustvalge. Veiko Õunpuu sõnul oli see ainuõige lahendus. Kui "Sügisballis" tegeles režissöör palju filmi värvikompositsiooni ja tonaalsusega, siis seekord oli ta sooviks pühenduda rohkem filmi rütmile ja liikumisele. Samas rõhub säärane kontrastide, valguse ja varju mäng eriti teravalt ka vastuoludele, millega peategelane kokku puutub.
Üks mis kindel, "Sügisballi" rada enam ei tallata. Veiko Õunpuu, kes valiti hiljuti ka Ameerikas ilmuvasse raamatusse "10 x 10 Film", mis koondab oma kaante vahele sada huvitavamat kaasaegset režissööri, on saanud valmis väga põneva tööga. Tasub vaatamist.