Aus ja Hell Hunt

Artikkel

- Uudised
- Heidi Vihma
- 15. oktoober 2009 kell 21:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Aus ja Hell Hunt
Hiljaaegu külastasime Hella Hunti ühel laupäevaõhtul. Olime kesise tasemega teatrietenduselt poole pealt ära tulnud ja kunstilise kenitlemise peale ihkas hing midagi ehedat. Õlu, kartulisalat ja kõrtsimelu kosutasid erakordselt hästi! Kui iganes kõrtsi kohta saab öelda ehtne ja aus, siis Hell Hunt on seda kindlasti.
Hell Hunt on mitmes mõttes eriline kõrts. See on vana ja kulunud - ikkagi avatud juba alates aastast 1993, mis meie oludes on erakordselt pikk aeg. Vahepeal läks Hunt paariks aastaks varjusurma, aga vahetas omanikke, kosus ja jälle kulutavad seda külastajate tagumikud, küünarnukid ja õllekruusid.
Kõrtsi ei aitaks ei ajalugu ega tippdisainer, kui seal korralikku õlut ei oleks. Õllevalik on Hellas Hundis tõenäoliselt Eesti parim, haruldasi ja vähamharuldasi marke ei mahu siinkohal üles lugema. Hundil on ka omad õlled, hele ja tume, ning ka siider.
Menüü on tükk maad huvitavam kui suuremas osas pubides, toit suhteliselt lihtne, aga ka mitte liiga kodune, ja portsjonid suured - just nii, nagu ühelt korralikult kõrtsilt oodatakse.
Päris mitmete roogade juures on kirjas, missuguse õllega see kõige paremini paari läheb. Näiteks seakaelakarbonaad ahjukartulite ja sibulakastmega on paari pandud Hella Hundi siidriga, must leib singi, seente ja juustuga tumeda Paulaneriga, kõrtsiklassikana tuntud Iiri pada Bassiga, Baieri kartulisalat Paulaner Weissbieriga.
Vähe sellest - ka koogi ja vahukoorega kisselli juurde soovitatakse õlut, kirsiõlut. Minu maitsemeel oli menüüs tehtud ettepanekutega vägagi päri - lihtne kartulisalat koos hapuka Weissbieriga kuulusid otsapidi juba gurmeevaldkonda.
Kehv on see, et mitte igal korral pole Hella Hunti sisse mahtunud, eriti kitsas on vabade laudadega nädalalõpuõhtuti. Jalgpalliülekanded on mulle kahjuks vastuvõtmatud, seetõttu hoian Hundist eemale ka neil õhtutel, kui esimese saali on vallutanud jalgpall (tagumises pole vabu kohti nagunii).
Nädala alguses kiirel lõunal ei läinud Hundis mitte kõige sujuvamalt: valisin penned sinihallitusjuustu ja krevettidega, sain laiad lindid singi ja seentega. Aega ei olnud uut portsjonit ootama jääda, nõrutasin pastalindid suuremast rasvast välja ja leppisin nendega. Ikka juhtub. Ainult jääkuubikud veeklaasis olid liig mis liig: kui temperatuur ligineb nullile ja vihma ladistab, võiks jää osas siiski eelnevalt üritada kokkuleppele jõuda.
Kodulehelt ei tasu Hunti otsida. Seal on vaid mõned pildid ja sõnum, et "mis sa passid, ega netist õlut ei saa". Samas konkreetseid juhiseid jagab Hunt ka kohapeal. No näiteks "Moodsa elu leksikoni" vääriline "Hea toidu juurde kuulub intelligentne ja arendav vestlus".
Ainult külaliste väljasaatmisel pole Hunt agar: uksel on kiri, et need tehakse valla kell 12, aga kinnipaneku kohta ei sõnagi.
Hetkel kuum