Parteid kõnnivad miiniväljal

Erakondade rahastamine on valdkond, mille läbipaistvamaks muutmisega ei soovi poliitikud tegeleda. Parteidel pole huvi sulgeda erinevaid auke, kust on võimalik erakondade kassasse varjatult raha tuua. Sellega on parteid vabatahtlikult astunud miiniväljale ja neil pole kunagi kindlust, millal järjekordne miin nende jalgade all lõhkeb.

Kui Äripäev oma uurimistöö tulemusena avalikustas aasta tagasi Keskerakonna varjatud rahastamise sihtasutuse kaudu, siis saime mitmest allikast infot, et tegelikult kasutavad parteid palju laialdasemalt ühte teist skeemi.

Skeem ise on üldjoontes järgmine. Esimese sammuna kohtub erakonna mõni juhtpoliitik mõnel avalikul üritusel konkreetse firma omanikega. Lepitakse kokku erakonna toetamine. Teineteisele osutatavatest teenetest ja muudest asjadest täpsemalt ei räägita. Teineteist mõistetakse poolelt sõnalt.

Näinud ära ettevõtja nõustuva peanoogutuse, delegeerib poliitik ülejäänu korraldamise partei ametnikele, et mitte olla ise skeemitamisega seotud. Järgneb erakonna ametnike (sageli peasekretäri) kohtumine toetust lubanud ettevõtte tegevjuhtidega ja lepitakse kokku juba toetuse saamise detailid. Mõnikord kasutatakse ka vahemehi, kes pole erakonnaga seotud.

Järgmisena tuleb mängu kolmas osapool, kelleks on reklaamibüroo või mõni muu teenusepakkuja. Tema esitab ettevõttele arve teenuste eest, mida tegelikult osutati erakonnale. Mõnikord üritatakse skeem ajada segasemaks ja lisatakse erinevaid lülisid advokaate või mõnda muud alltöövõtjat kasutades. Pärast valimisi on poliitikul kohustus kuulata ära erakonda rahastanud ettevõtja mure ja siis aidata seda lahendada. Kusjuures ka siin välditakse neljasilmakohtumisi, mure edastamiseks saab edukalt kasutada erialaliitusid, mittetulundusühinguid või teisi lobiste.

Sellise skeemi avastamine ja päevavalgele toomine on keeruline. Kokkulepped on suusõnalised ja skeemis osalejatele pole juhtumi avalikustamine kasulik. Reklaamibüroo hammustaks kätt, mis teda toidab, ettevõtjad kaotaksid võimaluse mõjutada poliitikuid endale soodsate otsuste langetamisel ja erakondade rahakott jääks tühjemaks ning valimiskampaania kulud väiksemaks.

Äripäev sai enda käsutusse Reformierakonna viimaste riigikogu valimiste tagamaadele valgust heitvad dokumendid tänu sellele, et erakonna kahele poliitikule - Jaanus Rahumägile ja Robert Antropovile - kampaaniat korraldanud reklaamibüroo läks pankrotti. Väidetava võla poliitikute vastu ostsid ära võlgade sissenõudmisega tegelevad inimesed. Ootamatult astus platsile uus mängija, kelle heaolu ei sõltu kirjeldatud skeemi varjamisest.

Meie käsutuses olevates dokumentides on viiteid, et Reformierakonda võidi rahastada varjatult. Kui hakkasime juhtunut uurima, siis meile enestelegi ootamatult selgus, et poliitikud võisid sattuda hoopis väljapressimise ohvriks. Need kaks kahtlust on piisavalt tõsised, et kuritegude avastamisega tegelevad erinevad asutused peaksid sekkuma ja aitama tõe päevavalgele tuua.

Kogu loo peakangelane - Reformierakond - on huvitatud, et juhtum võimalikult kiiresti unustusehõlma vajuks ja keegi seda lähemalt uurima ei hakkaks. Seetõttu on selgituste andmise asemel ka otsustatud minna rünnakule ja süüdistatakse Äripäeva tellimusloo kirjutamises. Sarnane oli ka Keskerakonna süüdistus aasta tagasi, aga siis süüdistati Äripäev reformierakondlaste heaks töötamises.

Toona aitas just Keskerakonna sihtasutuse tegevuse uurimine tõe välja selgitada. Loodan, et sama juhtub ka nüüd, kuigi uurimisasutuste vastas on palju mõjuvõimsam erakond, kui selleks oli Keskerakond.