Prantsuse maitsed

Uus bistroo Forumi tagumises otsas on mõnus, natuke tänavarestorani moodi, aga turvaline, möödujad ei kiika taldrikusse ja kõigele lisaks on soe. Lugejatele on ajalehti ja ajakirju, joonistajatele värvipliiatseid ja värvimisraamatuid. Nagid-teeviidad juhatava kätte olulisemad kohad väljaspool Bonaparte'i: peakoka kodu, jalgrattaparkla, Noma restoran (1130 km kaugusel Kopenhaagenis), linnuvaatlustorn, Champs-Élysées.

Aastate jooksul olen ikka ja jälle üllatunud, kui raske on esimest korda kuhugi sööma minnes kogu menüüst ülevaadet saada: kandikusööklas on prae juurde kuuluv salat nurga taha peidetud, pubis odav päevapakkumine eriti tagasihoidlikult üles tähendatud, erimenüü kusagil menüü sabaotsas. Bonaparte bistroo saab selle lihtsa asjaga edukalt hakkama: pakub kolme erineva hinnatasemega menüüd sel moel, et sellest on võimalik ka aru saada.

Külastajate taiplikkust üle hindamata on nad oma toiduvaliku kirja pannud kuhu vähegi võimalik: suurelt ja väikselt letitagustele tahvlitele, postile ukse kõrval ja ka laudadel on menüüd. Kuigi kõik on kirjas, ei jää teenindajad rahva lugemisoskusele lootma, vaid pakuvad valiku tegemiseks ka enda abi.

Lõunapakkumised lasevad valida kahe supi ja ühe prae vahel, iga päev uued road, hinnad kesklinnale sobivalt keskkõrged: supp 40 ja pearoog 55 kr. Pärast kella kolme, kui lõunamenüü enam ei kehti, on hinnalt järgmised sügise eripakkumised, mille stiilinäitena said ära proovitud pardi- ja metsealiha kotletid kartulipüree ja juurviljaga punase veini kastmes ning koorekastmes penne'd kanaliha ja hernestega.

Kolmas ring on suuremas osas Prantsuse klassikal tuginev põhimenüü. Kuna kastmed on Prantsuse köögis kõige tähtsamad, ei hakkagi muu üleslugemisega koormama, vaid panen vaid kastmed kirja: köömnekaste, tomati-sinepiseemne kaste, spinati-sinepiseemne kaste, punase veini kaste, Xanté kaste ja bechamél-kaste.

Maitsest rääkides olen kimbatuses. Toidud on leidlikud, hästi komponeeritud, maitsed haakuvad ja täiendavad üksteist, aga kõik oli minu jaoks liiga rammus.

Näiteks põhimenüü Waldorfi salat: kenal rohelisel salatipadjal pardifilee, lahja õun ja veel lahjem seller, ainult natuke pähkleid ja siis - topeltprtsjon topeltrammusat köömnekastet.

Kana-herne-pastaroas ujusid penne'd mitte ainult koores, vaid lausa sillerdavas sulavõis (mis võis ka õli olla). Võtsin aega, rivistasin penne'd taldrikuservale, ots allapoole, ja ootasin, kuni kollakas võisisu välja nõrgus. Olete kindlasti kuulnud, et Prantsuse köögi teevad heaks kolm asja - või, või ja veel kord või, aga nii täht-tähelt seda enamasti ei järgita.

Et Bonaparte valdab Prantsusmaa söögi- ja köögikunsti, selles pole kahtlust. Nende croissant'id on ainsad, mis seda kuulsat kõversaianime Eestis õigusega kanda võivad. Lisaks sellele on imetlusväärne Bonaparte'i oskus oma kulinaarseid vägesid liigutada - teenindajat teavad, mida nad teevad, nad teavad, millest toit koosneb ja kuidas see on tehtud.