Oo, paanika!

Turunduse ja reklaami jõud on ikka võimas. Tihti ajab see mind muigele, olgu asi hea või halb, meeldigu või mitte, olgu õige või väär, kasulik või mõttetu - mida rohkem sellest pasundada, seda rohkem see inimeste meeli halvab ning ahvivaimustust või hirmu külvab. Nii ka praegune gripipaanika. On see siis ravimifirmade kaval salaplaan või mitte, tundub see ikkagi liiga hüsteerilisena.

Samas 20. sajandi haiguse stressi turundajad on oma tööd küll kehvalt teinud, sest moodsa aja katk, mida igal aastal miljonid inimesed põevad ja hulga pikemalt kui grippi, pole kunagi sellisesse rambivalgusesse sattunud.

Mul puuduvad küll faktid, aga millegipärast tundub, et halle karvu või sootuks eluküünla kustumist põhjustab viimane ka hulga rohkem kui praegune gripp.

Õnneks sügaval nõukaajal sarnastele grippidele nimesid ei pandud ja paanikat ka ei tekitatud. Vanarahva salarelvade küüslaugu, mee ja viina abiga püsis kõigil hing sees, mis nüüd siis häda. Toimivad kõik rahvameditsiinis arstimina ju tänase päevani.

Igatahes, kes gripihullusest ei karda ja masside keskel veel liikuda julgeb, selle jaoks on sügisestel pimedatel õhtutel tegevust palju. PÖFF, mis juba eelmisest nädalast oma alafestivalidega alustas, jõuab õige pea täistuurides rahva ette, ka teatrimajad ei puhka. Publiku ette jõuab näiteks lavastus "Otsast alates". Ühesõnaga küüslauk põske ja kinno, teatrisse, sest seda valget võimumeest kardavad isegi vampiirid ja ega gripp kõvem pole.