Inimene eksleb riigi e-labürindis

Äripäev uuris ametiasutuste dokumendiregistrite läbipaistvust ja leidis, et Eesti inimene on pandud ekslema e-labürinti - registrites surfamine on sageli tülikas ja registrid ei vasta alati nõuetele.

Riigi- ja omavalitsusasutustes tuleb dokumendiregistrite kasutus muuta selgemaks, lihtsamaks - viia need ühele alusele, et inimene saaks otsitava dokumendi kätte näiteks ka eesti.ee otsingu kaudu.

Andmekaitse inspektsiooni juhi Viljar Peebu sõnul on Eesti seaduse poolest Euroopa läbipaistvamaid: meil kuuluvad avaliku teabe seaduse alla kõik avaliku sektori asutused ning seadus laieneb ka ettevõtetele, MTÜdele jt, kes kasutavad maksumaksja raha; viietööpäevane teabenõudele vastamisaeg on üks lühemaid; eeskujulik on asutuste võrgulehtedel avaldatava info loetelu jne.

Ent dokumendiregistritest info otsimine on sellele vaatamata tavakasutaja jaoks sama keeruline nagu labürint mütoloogilisele koletisele Minotaurusele (too sealt elusalt välja ei pääsenudki). Enne saab inimesel kannatus otsa, kui ta dokumendi leiab, ja ta haarab telefoni appi, et suusõnal teavet pärida. Iseasi, kas kodanik kohe ka vastuse saab. Inimesel peab aga vajadusel olema võimalus oma asjaajamist jälgida n-ö reaalajas - oleme ikkagi e-, mitte antiikaja riik!

Vahel jääb mulje, et nii mõnigi ministeerium on teinud dokumentide otsingu meelega keeruliseks, et registrit saaks kasutada peamiselt oma ametnikud ning infot, mida ministeerium avalikuks teha ei taha, üles ei leitaks. Välisministeerium näiteks peab end meie tänases artiklis piisavalt avatuks, viidates oma e-suhtlusvõrgustikele, nagu diplomaatide ühisblogi, Facebook, Twitter. Ent need on pigem turunduskanalid info jagamiseks näiteks välisinvestoreile. Me räägime ka Eesti kodanikust, elanikust, kes vajab kallutamata infot asjaajamistes.

Ka andmekaitse inspektsiooni arvates on registrite läbipaistvus ebaühtlane, tehnilised lahendused ebamugavad, samuti ei järgi asutused registri pidamise nõudeid.

Peebu sõnul tehti viga juba siis, kui registreid arendama hakati - neid ei töötatud välja ühtsetel alustel. Sisuliselt leiutas iga asutus ise enda jaoks jalgaratast - igal pool hakati dokumentidega tegelema eri moel. See tegi inimeste jaoks asja veel arusaamatumaks. Inspektsioon peab ka iga asutusega eraldi tegema - see lisab raha ja aja kulu.

Hea on see, et mingi liikumine samasse suunda on alanud, aga seegi tähendab lisakulu ja aega - ühe süsteemi koostamine kõigi avalike asutuste tarbeks olnuks palju odavam, kui nüüd kõigi süsteemide ühtsetele alustele viimine.

Kooliraha tuleb kole kallis, ent dokumendiregistrite ühtsetele alustele viimine on paratamatu - eesmärk on riik kodanikule ligemale viia lihtsate ja selgete e-teenustega.

Autor: ÄP