Mida avalikum, seda parem

Lõppev nädal on mitme juhtumiga tõestanud, et mida avatum on ühiskond, seda vähem sigadusi.

Näiteks Jüri Pihli avaldus kapole, milles ta pea-, välis- ja justiitsministrit riigireetmises kahtlustas. Esimese hooga otsustas kapo selle salastada. Kohe tekkisid spekulatsioonid, et ju seal mingit salainfot ikka oli. Justiitsminister Rein Lang otsustas dokumendi avalikustada. Lugesin seda ega saanud aru, miks oli vaja seda salastada. Esiteks kadusid spekulatsioonid, teiseks on avalikkusel õigus teada, mis võtteid poliitikud üksteise vastu kasutavad ja kes valetab.

Kahjuks on Langi huvi avalikustada väga valikuline. Näiteks seesama viisakeelu skandaal. On hea, et me saime teada, et Paet ning Lang soovisid viisakeelu lõpetamist ja tegid seda Euroopa Liidu ametnike survel. Miks sellist infot peab varjama? Konkreetsetele poliitikutele on see muidugi kasulik, salaja on palju mugavam teha otsuseid, mida ühiskond ei pruugi mõista. Avalikkusele pole see aga kindlasti kasulik.

Järgmine näide on kõrgete riigiteenistujate uute palkade seadustamine. Kogu protsess käis väga vaikselt, poliitikud ei julenud teemaga avalikkuse ette tulla. Sellise pimedas toas teki all enda hüvede määramise tulemuseks on, et riigikogu maine kukkus veelgi, IRL üritas aga eelnõu vastu hääletades plusspunkte teenida. Oleks IRL eelnõu puudujäägid varem avalikult läbi arutanud, oleks ehk parema seaduse saanud. IRL seda aga ei teinud, sest tõenäoliselt tahtsid tegelikult avalikkusele silma tehes, et see seadus hakkaks kehtima.

Neljas näide on seotud III pensionisambaga. Pangad reklaamivad seda kui väga kasulikku toodet, aga pangajuhid ei pea seda nii kasulikuks, et ise sinna raha panna. Kuuldavasti tekitas see pangajuhtide kahepalgelisusele viitamine pankurite seas nurinat.