2010: mitte kärpimise, vaid revisjoni ja mõistliku töö aasta

Üks etapp Eesti arengus on läbi saamas. Kui teostub praegune kuumim projekt ja me läheme järgmisel aastal üle eurole, siis võib öelda, et senine edulugu on otsa saamas. Me ei saa jääda loorberitele puhkama, vaid peame taas käised üles käärima ja asuma uut edulugu looma.

Vajalik on revisjon. Mida see tähendab? Eelkõige seda, et peaks kriitiliselt analüüsima, mis meile on senise majandus- ja ühiskondlikpoliitilise mudelina edu toonud ja mida oleks uues olukorras otstarbekas teha teisiti, et anda taas impulss uueks majanduse ning sellele toetudes meie ühiskonna arengukiirenduseks. Metoodiliselt on mõttetu lootus, et uues, euro- ja kriisijärgses majanduskeskkonnas on ainult seniste, olgugi edukate võtetega võimalik olla piisavalt konkurentsivõimeline. Vaja on võtta senisest parim ja lisada sellele targalt ja pikemat perspektiivi silmas pidades uut. Me oleme oma riiki lasknud korraldada siiani küllalt palju juhusel. Äsjane kriis näitas, et tulevikuks vajame muutuste juhtimiseks paremat korraldust.

Seda enam, et paljud konkurentriigid on erinevatel põhjustel hõivatud veel palju aastaid kriisijärgsete haavade ravimisega ning oma konservatiivse traditsiooni ja ühiskondliku kannatamatusega seotud, konkurentsivõimekuse tõusu pärssivate maksutõusude ja avalike kulude kasvuga. See annab võimaluse väikestele, kiiretele ja paindlikele majandustele. Miks mitte ka meie omale?

Pealegi on suurte kriiside iseloomulikuks tunnuseks, et pärast neid toimuvad nihked maailmamajanduses ja uut kasvu hakkavad vedama uued tehnoloogiad ja ärimudelid. Kui me tõepoolest peame oma arengumootoriks teadmusmahukat majandust, siis tuleb just nüüd teha pingutusi selle nimel.

Et olla oma ressursipiiratuses tulemuslik, on vaja fokuseerida. Selleks aga on vaja identifitseerida, millele ja kuidas. Õppides, seejuures, tarkade viisil vähemalt omadest kogemustest, veel parem aga, kui ka teiste omadest.

Ehk siis on aeg teha revisjoni. Majanduspoliitilist sealhulgas. Euro-pingutuse jätkumine sel aastal peaks seda soosima. Teoreetiliselt peaks ka järgmise aasta kevade üldvalimised sisulisele analüüsile soosivalt mõjuma, aga on põhjust arvata, et seda ei juhtu ja "suure vastasseisu" lavastamine võtab kogu meie juhtide jõu ja aja.

Teine põhjus on palju fundamentaalsem. Meie ühiskond seisab juba nüüd, veel Lääne-Euroopale järelegi jõudmata, tänase Lääne-Euroopa valiku ees - kuidas tulla toime ühiskonna väheneva heaolu hoidmisega, selle kasvatamisest rääkimata. Kuigi, jah, ega me veel endale täiel märal sellest aru ei anna.

Ning, last but not least, revisjon aitaks kaasa targemale avaliku sektori ratsionaliseerimisele, mitte selle, vahel labidaga kellamehhanismi parandamisele sarnanevale kärpimisele. Kuigi kärpimist kui sellist läheb euro tulekuks nüüd mingil kujul nagunii vaja ning seda tuleb ratsionaalselt, just ratsionaalselt, jätkata ka pärast euro saabumist.

Jutt pole õhukesest ega paksust riigikehandist, vaid lodevast ja lohvakast. Sest meie riik on liiga kohmakaks ja kalliks muutunud, nagu rõhutati ka novembri lõpus toimunud konverentsil "Eesti peale eurot". Käesoleva kirjutise ruuminappuses soovitaks selle konverentsi käiku ja materjale vaadata veebis Arengufondi ja Eesti Koostöö Kogu saidil. Kriisi tingimustes tuli see riigikehandi lohvakus, mitte aga piisavalt treenitud trimmitus ka selgemalt esile.

Õhukesest riigist saab üleüldse rääkida vaid haridus-, teadus- ja sotsiaal-, mitte halduskulutuste kontekstis, kuid raha nii selleks kui muuks peab ju siiski meie kõigi ühise jõupingutusega majanduses teenima. Kahjuks arvavad paljud, et see tuleb kusagilt mujalt, näiteks trükimasinast, pangaautomaadist või maksudest.

Eriti drastiline oli minu jaoks ühe meie tipp-poliitiku hiljutine väide, et poliitikute ja ametnike kõrgematelt töötasudelt võetavad kõrgemad maksud suurendavad sotsiaal- ja muudeks riigi kulutusteks vajalikku maksubaasi... Aga kõik maksud võetakse lõpuks ju majandustegevuselt või sellelt saadavalt sissetulekult.

Kuid analüüsid näitavad, et meie praegune majandusstruktuur pole muutumatul kujul jätkates pikemas perspektiivis elujõuline ning vajab muutmist. Tarka ja suunatud muutmist, loomulike majandusjõudude prognoositavat koostoimet ära kasutades.

Samal ajal tundub, et majanduse puhul kiputakse juhttasandeil arvama, et saab senisel viisil jätkates või, mis veelgi jaburam, lootes vaid euro-dopingule ning nõrgendades treeningprogrammi ja vähendades harjutamisintensiivsust, võtta üha uusi kõrgusi. Seejuures kas saavutada see siis täieliku treener-metoodiku sekkumiseta, või vastupidi, viimase poolt sportlase asemel hüppama minekuga.

Paraku kahemeetrise kõrguse ületamiseks vajaliku treeningu metoodika ikka erineb maailmatasemel kõrguste ületamiseks vajaliku treeningu omast. Ja treener seda kõrgust ikka ära ei hüppa, ainult sportlane ise. Targalt ja sihikindlalt treenides. Õppides ja ka vahel eksides. Selleks treeneri suunistele ja plaanidele toetudes. Või arvab keegi tõepoolest, et kõrgete tulemuste saavutamine on võimalik teisiti?

Seega, nagu spordiski, analüüsigem oma ressursse ja võimalusi objektiivselt ning õppides maailma parimatelt, määratlegem oma tugevused, millele keskenduda, ja nõrkused, mida ületada.

Just nüüd on õige aeg analüüsiks ja pikemaajaliseks sihiseadeks! See aga nõuab vaimset valmisolekut ja vajalikku organiseerumist. Sellele on suunatud ka Arengufondi käivitatud ning senistele valdkondlikele seiretele toetuva Eesti 2018 kasvuvisiooni väljatöötamine. Samuti Eesti ettevõtlusorganisatsioonide, Eesti Koostöö Kogu ning erinevate initsiatiivgruppide poolt nii senised kui ka loodetavasti selle, revisjoni ja ratsionaliseerimise, eelkõige aga visioneerimise aasta jooksul sõnastatavad ettepanekud.