4 aprill 2010

Värv ja vorm aias

Enamjaolt kõneldakse aiandusväljaannetes aiakujundusest üldisemalt, ent esmastest aiakujundusnüanssidest, mis muljet loovad, on vähem räägitud. Et ise selgusele jõuda, hinnata ja kogeda, milline kujundusidee paremini sobiks, on kasulik külastada mõnda aiandusnäitust.

Ühe inspiratsiooni hankimise võimalusena võib külastada iga-aastast Inglise Kuningliku Aiandusseltsi näitust Chelsea Flower Show Londonis, mis on meie aiandushuvilistele ja -kujundajatele justkui kohustuslik koolikirjandus. Kuna enamikku seal eksponeeritavatest taimedest on võimalik kasvatada ka Eestis, võib nähtut kopeerida igas aias.

Teinekord on võimalik meie mõistes tavaliste taimede, lihtsate materjalidega ning looduslikke komponente kasutades saada maksimaalne tulemus.

Lihtsaim viis välisruumis muljet avaldada on manipuleerida värvigammaga. Keerulisem on vormide valik ja sobitamine.

Värvused ja vormid aias tekitavad esmaseid emotsioone, alles seejärel märgatakse detaile. Värvuste kasutamine aiakompositsioonis omab seega väärtust omaette ning on oluline aiaruumi kujundamise ja loomise aspekt. Värvused tunduvad kas soojade või jahedamatena, pastelsete või agressiivsetena. Ei saa salata, et värvid aias mõjutavad vaatlejat otseselt.

Kas mulje aiast on soe või jahedam, see sõltub värvusest ja tonaalsusest. Mõnikord võivad ka soojad värvitoonid tekitada külma tunnet ja külmad värvused mõjuvad justkui soojema koloriidina kui ükshaaval.

Looduses sõltub see paljuski ilmastikust, aastaajast ning vormist, mis konkreetset värvitooni edastab. Vormid seejuures võivad muuta värvustunnetust ning vormi värvus, materjal ja pealispind võivad tunduda eriilmelised olenevalt kohast, kus nad on eksponeeritud.

Monotoonsete kivipindade ja arhitektuursete ehitiste ilmestajana on agressiivsemate värvuste kasutamine koduaias hädavajalik. Juba väike värvilaik hallil foonil (maja sein või kivisillutis) muudab nimetatu ilmekamaks ja vähem dominantseks.

Värvuste kasutamine vaid lillepeenarde loomisega ei ole ainus võimalus. Koloriitseteks aktsentideks võivad olla peale lillede ka värviliste lehtedega puud ja põõsad või kirju oksastikuga okaspuud ja -põõsad. Värviandjateks võib pidada haljasalal õitsejatest põõsaid ja puid. Samuti on võimalik värvi luua kirjude väikevormidega - istepingid, prügikastid, mänguvahendid, paviljonid - või kasutada hallis kivikattes värvilisi kiviplaate või muid materjale, näiteks sõelmeid ja multše.

Looduses muutuvad värvused valguses ja varjus - päikese käes on värvused kirkamad, varjus tumedamad -, samuti ilmastikus - vihmaga on objektide faktuur läikiv, esimest külmade saabudes sametine.

Ka taimede muutumine ja kasvamine muudab pilti, sest mõne taime õied on õitsemise alguses intensiivsema värvusega ning vananedes tuhmimad, ning oma osa on ka aastaaegadel. Seega on istutusala pidevas muutumises.

Paljud näidisena esitatud aiad pakuvad värvi, vormi ja pinnakompositsiooni eripära, mida saab edukalt kasutada nii urbanistlikuma kui ka metsikuma käekirjaga kujunduses.

Värvide minimalistlikkus ja vormide küllus võivad käsikäes olla esindatud ühes ja samas vaates, kuid ümber pöörates avanevad juba uued vaatemängud. Vastupidiselt külluslikule värvipaletile on vormid esindatud peenetundeliselt ja kohati isegi ettevaatlikult.

Koloriitsete saateansamblitena võivad ühes kujunduses olla esindatud nii kontrastsed, monokromaatilised kui ka neutraalvärvused; samuti mõjuvad üllatavana külmad ja soojad värvitoonid samas vaatepunktis. Gertrudjekyllilik käekiri avaldub mitmes värvikasutuses ning need on aegumatud peaaegu igas aiaruumis. Vormiküllusega varieeritakse nii geomeetrilistes kui ka loodulähedaselt vabakujulistes aianäidetes. Uudsena mõjub eriilmeliste vormide kasutamine funktsionaalsetes ja dekoratiivsetes aiaelementides.

Vett võib aias esitleda mitmel otstarbel: peeglina, vormi täitena, vertikaalpinnana, rõhtse elemendina, trepina, kaskaadi ja fontäänina. Lakooniliselt mõjub vesi koos vormimänguga, olgu selleks kas või vaid bambusevõrsed. Vesi mõjub aiakujunduses alati soleerivana ega sunni enda juures kasutama värvi, mõjudes ise aktsendina.

Langeva veejoa meloodia mõjub vaieldamatult teraapiliselt ja tervistavalt. Mõnes kultuuris peetakse üle vee käimist pühaks rituaaliks, mis tervendab keha ja vaimu.

Üle vee kõndimise võib aiaruumis lahendada kas looduskivide, betoonplaatide, siugja või sirge teena, mis kulgeks paviljonini, grillikohani ja miks ka mitte läbi pergolamotiivi.

Arhitektuuri väikevormide kasutuses jäävad silma lamamistoolid, kiiged, aiakonteinerid ja paviljonid. Dekoratiiv-funktsionaalset otstarvet täidavad kompositsiooni asetatud jõulised gabioonid (kivivõrgud), eritasapinnalised müüritised, kiiljad rulood, värvilised vaateaknad jm. Olulise elemendina võib neid märkida suure aiaruumi liigendajana.

Materjalikasutusest võib märgata mitmeid eriilmelisi kombinatsioone puidust metallini, klaasist betoonini ning kivist vitspunutiseni.

Kompositsioonitervikut aitab igas aiaeksponaadis luua taimmaterjali vormiühtsus ning värvide minimalistlikkus. Tundub, et kõik on justkui lubatud, kuid palju on ka keelatud, millega saavutatakse harmooniline terviklikkus. Tänapäevane ja konservatiivne käivad käsikäes.

Plastika on vormi eksponeerimise lihtsaim viis, kui valik õnnestub. Skulptuurid kõige naturaalsemas kujutises mõjuvad enamasti muljetavaldavalt, mõtlemapanevalt ja isegi ehmatavalt, eriti loomulikus poosis esitletuna.

Plastiliste objektide eksponeerimiseks võiks need asetada kontrastsele või neutraalsele foonile. Samas tuleks nimetatu majesteetlikult esile piinlikult hooldatud taustsüsteemis.

Peenra plaanimisel ei saa öelda, et üks või teine taim ei sobi peenras kokku või et osa värvusi ei sobiks teistega. Kõik on lubatud hea maitse piirides, samuti olenevalt olukorrast ja kontekstist. On võimalus, et kohas, kus ei ole olulised värvused, manipuleeritakse vaid vormidega. Kasutatakse lehtdekoratiivseid taimerühmi, mida täiendavad eluta vormid. Samuti kui ei piisa rohelise tonaalsusest, võib appi võtta hõbehalli, sinakasrohelise ja elevandiluuvärvi. Arvestades taimede paigutamisel nende erinevat kõrgust, saavutatakse peenral ruumiline ja vormiline mitmekesisus.

Autor: Heli Molok

Hetkel kuum