Indrek Kald • 7. september 2010 kell 12:48

Eesti hariduse rahastamiselt üle OECD keskmise

Eesti on hariduse riiklikult rahastamiselt ületanud maailma jõukaid riike koondava OECD keskmise taseme.

Kokku panustavad OECD riigid haridusse 6,2% ühisest SKPst, riigiti jääb see näitaja 7 ja 4,5 protsendi vahele. Eesti näitaja oli 2007. aastal 4,8%, kuid 2008. aastal moodustasid Eesti hariduskulud SKPst juba 5,2% ning 2009. ja 2010. aastal vastavalt 6,2% ja 6,6%. Seega on Eesti ületanud OECD hiljutise kesktaseme, teatas haridus- ja teadusministeerium.

Majanduskoostöö- ja Arengu Organisatsioon OECD avaldas täna oma iga-aastase haridusindikaatorite ülevaate "Education at a Glance", mis kajastab liikmesriikide – milleks Eesti õige pea saab – konsensusel põhinevat arusaama sellest, kuidas rahvusvaheliselt mõõta ja võrrelda hariduse olukorda.

Väljaandes on esitatud valik haridussüsteeme kirjeldavaid näitajaid, mis võimaldavad riikidel analüüsida end teiste riikide saavutuste taustal, ülevaade põhineb aastail 1995–2008 kogutud andmetel.

Kõigis olulisemates rahastamisega seotud haridusnäitajates on Eesti sarnane maailma arenenud riikidega. Küll aga eristub Eesti üld- ja kutseharidusse panustatavate summade poolest. Meil suurenesid kulutused üld- ja kutsehariduses aastail 1995–2007 129%, kusjuures õpilaste arv Eestis sellel perioodil vähenes 18%.

Samal perioodil jäi OECD riikides õpilaste arv suhteliselt stabiilseks ning õppeasutuste kulutused õpilase kohta üld- ja kutsehariduses kasvasid keskmiselt 43% võrra. Eesti järsk hüpe rahastamise tõusus toimus neiski valdkondades 2008. aastal.

Kõrgkoolide kulutused kasvasid õppija kohta OECD riikides ajavahemikus 2000–07 keskmiselt 14%, Eestis 16%. Osalt peegeldab see riikide jõupingutusi tulla mahukate investeeringute abil toime olulise kolmanda taseme hariduse nõudluse kasvuga, näiteks Eestis kahekordistus üliõpilaste arv aastatel 1995–2007.

Õpetajate reaalpalgad kasvasid ajavahemikus 1996–2008 praktiliselt kõigis riikides. 15aastase töökogemusega õpetajate palgad põhikoolis algavad 16 000 dollarist aastas Ungaris ja Eestis ning ulatuvad 98 000 dollarini Luksemburgis. Samas on välja toodud asjaolu, et õpetajate palgatõus oli vaadeldaval perioodil konkurentsitult kiireim just Eestis, isegi arvestades, et 22%-line kuupalga alammäära tõus läks arvesse aasta asemel ainult poole aasta ulatuses. Tuleb täpsustada, et kuna riikides on erinevad palgaarvestuse süsteemid, siis võrreldakse tihti võrreldamatut.

Õpetajate palku kirjeldav indikaator ongi hea näide sellest, kui keeruline on erinevaid näitajaid rahvusvaheliselt võrrelda. Nimelt baseerub õpetaja palkade võrdlus seadusandlikel palgamääradel – Eesti puhul on siinkohal tegemist palga alammääraga, samas on osadel riikidel arvestatud õpetajate palgale lisaks ka teatud boonuseid või esitatud hoopiski keskmine palgatase. Lisaks ei arvesta ülevaade riigiti erinevat õpetajate töökoormust.

Keskmine õpetaja töötasu on Eestis oluliselt suurem kui välja toodud seadusandlik palga alammäär. Näiteks 2008. aastal olid palgaalammäärad vastavalt noorempedagoogil 9516 krooni, pedagoogil 10 077 krooni, vanempedagoogil 11 517 krooni ning pedagoog-metoodikul 13 908 krooni, neist OECD arvestas pedagoogi palga alammäära. Õpetajate keskmine palk oli 2008. aastal krooni 13 165 kuus. Kui arvestatud oleks seda, nii nagu paljude teiste riikide puhul, oleks meie koht palkade pingereas märksa kõrgemal.

Inimeste parem haridus toob kaasa mitmeid eeliseid, nii teenib kõrgemalt haritud inimene rohkem ja maksab ka riigile rohkem makse. Haridusel on ka eeliseid, mida otseselt rahas mõõta ei anna, kuid mis on faktiliselt tõestatud. Nii on kõrgema haridustasemega riikides kuritegevus madalam, kõrgema haridusega inimesed on tervemad ning tööpuudus on kõrgema haridusega inimeste seas madalam.

Kogumikus toonitatakse, et üksnes kõrghariduse omandamisega õppimine veel ei lõpe – paljud täiskasvanud jätkavad enesetäiendamist kogu tööelu vältel. Kõigis OECD riikides kokku osaleb enam kui 40% täiskasvanutest aasta jooksul formaal- või mitteformaalhariduses, kuid osalemise määras on suuri erinevusi – näitaja ulatub üle 60% Uus-Meremaal ja Rootsis ning jääb alla 15% Ungaris ja Kreekas.

Eestis on täiskasvanud õppijate arv viimastel aastatel samuti järjekindlalt tõusnud, 2007. aasta vastav näitaja on 42%, oluline erinevus on meeste ja naiste osas: näitaja vastavalt 37 ja 47%.

Hetkel kuum