Vanadus on kallis

Kui sa said hiljuti 27aastaseks, siis on kõik. Noorus on läbi. Sa oledki vana. Teoreetiliselt. Vähemalt Eestis, paberite ja seaduste järgi. Õnneks pole see aga lõppude lõpp. Euroopas üldiselt lastakse sul veel õnneks kolm aastat kaunist noorusaega nautida. Ajani, mil 30 täis tiksub ja ka viimased Itaalia poissmehed kodust välja kolivad.

Ja kui see aeg aga kätte jõuab, siis läheb kõik õige kulukaks. Pangad nõuavad kõrgemaid teenustasusid, noortele mõeldud sooduskaardid muutuvad kehtetuks ja alkoholi ostes ei küsi keegi enam ammu dokumenti. Kallis, pingevaba ja mõneti ebahuvitavgi. See on asja materiaalne pool.

Veel kulukam tundub, on aga see, kui sa said hiljuti 27, 37, 47 või 57, ja sa tunned ennast sama elutarga, kõikenäinu, eesmärgitu, rutiini armastava või äkki mingites asjades huvipuuduse käes vaevlevana kui 77. Ja ärge saage valesti aru, 77 on tore iga, aga mitte sobilik kõigile neile, kes varasematesse kümnenditesse kuuluvad. Vot see on kallis lõbu. Ja selle kallidust arvestatakse juba kõrgemas vääringus - minutites, mitte kroonides.

Õnneks on olemas aga kannapöörded ja keerdkäigud, mida illustreerib väga hästi ka sel nädalal kinodesse jõudev film "Söö, palveta, armasta", mis just neile samadele inimeste elu elamise nuppudele tegijate soovi kohaselt vajutama peaksid. Ärgitama tempot maha võtma ja neid asju tegema, mida tõesti teha tahetakse. Kellele meeldib, kes ehk etteruttavalt skeptiline on - ära tasuks ikka vaadata. Paneb kas või mõneks hetkeks aja mitte raiskamise peale mõtlema.