Eestlased, müüge Skandinaaviasse!

Aastatel 2005 kuni 2007 polnud Eesti majanduskasv jätkusuutlik, kuna seda vedas massiline sisetarbimine, mida toitsid pangalaenud. Kuid eksport ei kasvanud nii kiiresti kui kodumaine majandus. See viis tasakaalutuseni kaubanduses ja teeninduses – kõrge import, mis toitis sisetarbimist ning ebapiisav eksport. Lõpuks elasid eestlased teiste inimeste rahast ning seda ei saa kindlasti lõpmatuseni teha. Balti Tiigril oli väga tõsine haigus, mis ta lõpuks tappis. Seda viirust võiks kutsuda mõõdutundetuks sisetarbimiseks. 

See tiiger, mis on elus, on nüüd Põhja Tiiger. Ma usun, et Eesti tulevik on osa Põhjaregioonist ja Skandinaaviast. Kuid Eesti tõeline võimalus on olla radikaalne vabaturg Põhjaregioonis, madalate maksudega, minimaalne riigi sekkumine majandusse, lastes erasektoril majanduse eest hoolitseda, kuid riik tugeva reguleerijana seisab selle eest, et vigu, mida tehti mõned aastad tagasi, ei korrata enam.

Eesti mudel on väga sarnane Hongkongi omale, millest on saanud suur edu. Selline mudel riigis, mis asub Skandinaavia külje all, on osa Sknadinaavia ajaloost, kultuurist – ma usun, et see võib imet korda saata, kuna Skandinaavia heaolu mudelis on hakatud kahtlema. Viimase paari aasta jooksul on asutud Skandinaavia heaolumudelit tõhusamaks muutma, mis tähendab, et liigsest riigi seotusest liigutakse eemale ning lähemale sellele, et taas antakse erasektorile rohkem ruumi. Eesti ei tohiks hakata kopeerima seda, mida juba Skandinaavias muudetakse, Eesti peaks otsima teisi mudeleid ning leidma sellise mudeli, millest võib-olla ka Skandinaavia riigid saaksid õppida, kuidas enda heaolumudelit muuta tõhusamaks.

Skandinaavlased teavad Eestist väga vähe, kuid nad on valmis kuulama ja sinna tuleb minna ning agressiivselt müüa. Eestil on vaja rohkem inimesi, rohkem eestlasi ja skandinaavlasi, kes siin töötavad ja saavad riigist aru, kes müüksid Eestit Skandinaavias agressiivselt. See maailm, kus me elame – siin keerleb kõik müügi ümber. Ainult siis, kui sa suudad müüa, siis oled sa edukas. Kui sa müüa ei suuda, pole sa iial edukas. Keegi ei tule su uksele koputama, et paluda, et sa nende heaks midagi teeksid ning anda vastutasuks suurt raha. Ei – ennast tuleb müüa, Eesti peab ennast müüma kui riiki, eestlased peavad aitama oma riiki müüa ning firmad peavad ennast väljaspool Eestit müüma. Ning ainult sedasi saame näha korralikku majanduskasvu taset, mis minu arvates oleks potentsiaalselt saavutatav.

Minu arvates eestlased tunnevad ennast liiga mugavalt Eestis. Minevikus üritati investeerida Ukrainasse, Venemaale, Lätti ja Leetu – nad kaotasid raha ning reaktsioon on olnud selline, et unustame selle ära ning keskendume Eestile. Kuid see pole õige vastus – õige vastus on see, et tuleb õppida, miks varasemad investeeringud läksid viltu ja mitte alla anda. Kuid võib-olla teine suur õppetund on see, et meie kõrval asuvad tõeliselt rikkad riigid ning miks Eesti ettevõtted ei ole aktiivsemad ning ei ürita oma tooteid, teenuseid maailma ühel rikkaimal turul, Skandinaavia, müüa. Kas Eesti ettevõtjad pelgavad, et nad pole piisavalt head, et seal edu saavutada? Minu arvates siinsed ettevõtjad arvavad, et nad pole valmis – võib-olla nende tooted ja teenused pole Skandinaavia turu jaoks piisavalt head. Kuid see on vale. Eesti ettevõtted, eriti pärast neid muutusi, mida tingis kriis, on väga-väga kuluefektiivsed. Terve Eesti majandus on kuluefektiivsemaks muutunud. Nüüd on neil võimalus Skandinaaviasse müüma minna, see lihtsalt nõuab usku enda võimekusse seda teha.

Skandinaavias on Eesti ekspordile massiivselt ruumi. Kui vaadata Soome, Rootsi impordistatistikat on Eesti osa seal väga väike. Lõppeesmärk peaks olema nagu alati – olla nii kasumlik kui võimalik. Suurem kasum tähendab seda, et tuleb kasvada ja suuremaks muutuda, et suuremat kasumit teenida. Eesti ettevõtete eesmärk peaks olema muutuda suuremaks, efektiivsemaks ning kasvades säilitada hea kasumimarginaal. Ning jätkata tegevust kuluefektiivsena, mis on kriisis saavutatud.

Kui ma alustaksin ettevõtluses praegu, siis selleks on võimalusi mitmes sektoris, kuid ma alustaksin kindlasti tootmisega. Näiteks Eesti põllumajandussektorist võiks saada suur Skandinaavia varustaja, kuna see sektor on siin kuluefektiivsem kui Skandinaavias. Farmid on tavaliselt palju suuremad, maa kvaliteet on parem kui näiteks Soomes, piima tootmine võib olla efektiivsem. Kui EL piimatootmise kvoodid tühistab, siis pole midagi, mis takistaks Eestit saamast kaks-kolm korda suuremaks piimatootjaks kui ta on praegu. Ning seda ekstrakogust piima saaks müüa Skandinaaviasse, kus piimatootmine on äärmiselt kulukas. Samuti Venemaale nagu seda teeb Tere. Meid ümbritsevad võimalused ning otsiksin neid ka põllumajandussektoris mitte ainult piimatootmises. Ning nii igavalt ja vanamoeliselt kui see ka ei kõlaks, otsiksin võimalusi puidutootmises, kuna puiduga seotud tootmine pakub suurt potentsiaali rohelisemaks ja rohelisemaks muutuvas maailmas. Eestile on see suur võimalus, kuna siin on palju metsa.

Kui olla aus, siis ärieetika on Eestis palju madalam kui Skandinaavias, kuid palju kõrgem kui Lätis, Leedus või Venemaal ja Ukrainas – sõltub kellega võrrelda. Siiski on veel palju tööd teha, et siin ärieetikat parandada, kuid mida rohkem Eesti näeb ennast osana Põhjamaast, seda tugevam on surve muuta siine ärieetika skandinaavialikumaks ja vähem idalikuks. Kuid siiski on Eesti äriinimestel veel palju idalikku mõtemalli, see on kurb fakt. Kuid arvan, et iga aastaga olukord paraneb.

Võlaringist aitab pääseda ainult kasv, ettevõtted peavad kasvama. Kriisi ajal tekkisid suured võlad ja iga firma tegeleb nüüd omal moel sellega, kuidas võlgu tagasi maksta. Praegu näeme varajasi märke majanduse paranemisest, rahvusvahelised turud hakkavad taastuma. See peaks andma firmadele võimaluse kasvamiseks ja kasumi teenimiseks. Ning sedasi see võlaring hakkabki taanduma, kuid see peab põhinema kasvul. Samuti pangad toetavad ettevõtjaid, kuna on kasvust huvitaud, kõik on praegu ühel poolel. Kuid siiski tuleb keskenduda oma tootele ja müüa, müüa.