Majanduskriis läbi

Selle aasta teises kvartalis kasvas Eesti majandus üle 3%, seega võib majanduskriisi lugeda lõppenuks. Vähemalt ametlikult on riigis majanduslangus läbi. Mõistagi on veel liiga vara alustada peatükiga "Saadud õppetunnid", ent me võime siiski vaadata praegust keskkonda ja mõelda, kuidas jätkata.

Esiteks tahaksin juhtida tähelepanu stabiilsusele. Veelgi enam, sooviksin üles kutsuda kõiki majandussektoreid haaravale laiapõhjalisele Eesti majandusarengule. Kui makromajanduslike koondnäitajate muutused protsentides on kahekohalised, ei ole tegu üldise ja kõikehõlmava, vaid õrna, haavatava majanduskasvuga. Õrnad asjad näevad kenad välja, ent pisut karmima kohtlemise korral lähevad nad katki.

Eesti on viimase kahekümne aasta jooksul teinud läbi tohutu majandusliku arengu. See on olnud äärmiselt habras ja lõkse on olnud palju. Ent arenguredelil kõrgemale pulgale jõudmine on tõestanud, et kiire, kuid haavatav areng oli seda väärt. Nüüdseks oleme jõudnud redelipulgale, kust alla kukkudes võime juba jalad murda. Ja kõige viimane asi, mida lubada saame, on jalgademurdmise finantsiline ekvivalent. Seega ainus mõistlik lahendus edaspidiseks on tasakaalustatud areng.

Täna tahaksin rääkida tasakaalustatud mõtteviisi neljast aspektist: a) bilanss, b) sisemajanduse kogutoodang, c) välistasakaal ja d) sisetasakaal.

2002. aastal olid Eesti pankade laenud ja -hoiused võrdselt 50 miljardit krooni. 2002. aastast 2008. aastani kasvasid kohalike pankade laenuportfellid keskmiselt 32% aastas, mistõttu 2008. aasta lõpuks kerkis laenude suhe hoiustesse 175%ni. See tähendab, et iga hoiustatud krooni kohta oldi välja laenatud 1,75 krooni. Selline tasakaalustamatus pankade koondbilansis tekitas mitmeid mulle, millest kõige kurikuulsam oli kinnisvaramull.

Eesti polnud ainus, kes selles finantsvõimenduse protsessis osales. Sama toimus kogu maailmas ja tipnes Lehman Brothersi kokkukukkumisega. Alates aga 2008. aastast on kohalike pankade laenude ja hoiuste suhe olulisel määral langenud ning 2010. aasta lõpuks peaks see jõudma 145%ni. Laenud ületavad sellisel juhul hoiuseid ligikaudu 75 miljardit krooni, mis moodustab umbes ühe kolmandiku Eesti 2010. aasta SKP prognoosist. See pole sugugi halb tulemus.

Kohalikud pangad on väga heas rahalises seisus ja koondpilt viitab stabiilsusele. Lisaks on valitsemissektori võlakoorem väga väike (umbes 7% SKPst) ning valitsusel on likviidseid reserve umbes 8% SKPst.

Niisiis võime järeldada, et majanduse bilanss liigub stabiilsuse suunas ja kõige mustema stsenaariumi korral on meil juba puhver defitsiidi katmiseks kuni 2011. aasta lõpuni. Seis on niisiis üks-null stabiilsuse kasuks.

Nagu korduvalt märgitud, kerkis Eesti lisandväärtus 2010. aasta teises kvartalis eelmise aastaga võrreldes 3,1%. Peamiselt tulenes see tööstustoodangu kasvust (20%). Ent isegi ilma tööstustoodangu panuseta oleks majandus kasvanud. Tööstustoodangu "imelisest" kasvust on palju räägitud. Reeglina kantakse seda odava tööjõu või odava alltöövõtu arvele.

Swedbanki Eesti ettevõtete panganduse juhina tahaksin sellistele väidetele vastu vaielda. Ma olen vestelnud paljude Eesti ettevõtjatega ning külastanud paljusid tehaseid ja talusid. Ma leian, et Eesti tootmisettevõtted on viimaste kriiside ajal olukorraga kohanenud. Ma leian ka, et meie valitsuse otsustavad sammud avaliku sektori kulude kärpimisel võimaldasid erasektoril olukorraga kohaneda.

Tehased kärpisid kulusid ja püüdsid tõhusamalt tegutseda, ent nad otsisid ka uusi turge ja ostjaid. Kui enne kriisi eksporditi vaid 20% toodangust, siis pärast kriisi on see number suurenenud tunduvalt! Meie konkurentsieeliseks ei ole kvantiteet. Tegelikult toodame me üsna tavalisi asju kõikide tööstusharude väärtusahelate kõikides osades. Ent meie peamiseks eeliseks on paindlikkus. Me valmistame väikseid koguseid, töötame Euroopaga samas ajavööndis, samade äristandardite järgi ja täidame tellimused kiiresti. Seega võime öelda, et ka SKP on naasnud stabiilse arengu juurde. Kaks-null stabiilsuse kasuks.

Olles kirjeldanud seda, kuidas muutus olukord tööstussektoris, pole sugugi üllatav, et krooniliseks muutunud jooksevkonto defitsiit, mis püsis 1990. aastate keskpaigast saadik, on kadunud. Alates 2009. aasta algusest on jooksevkonto igas kvartalis olnud ülejäägis. 2010. aasta kaheksa kuuga on Eesti suutnud eksportida kaupu 10,3 miljardi krooni eest kuus ja teenuseid nelja miljardi eest kuus. Seega on kaupade ja teenuste eksport olnud ligikaudu 75% SKPst, mis on väga hea saavutus. Kolm-null stabiilsuse kasuks.

Tagasi vaadates võime öelda, et sisenõudlusele keskenduvad sektorid kasvasid liiga kiiresti ja nende kasv ületas jätkusuutlikku taset. Naasmine tegelikkusse on pühkinud minema ülemäärase nõudluse neis sektorites, jättes paljud inimesed ehitus- ja jaekaubandussektoris ning nendega seotud sektorites töötuks.

Praegu tööpuudus enam ei kasva, ent see on ohtlikult kõrge. 1,3 miljonist elanikust moodustab tööjõud umbes 690 000 inimest ja 128 000 neist on töötud. Me ei saa rääkida stabiilsusest seni, kuni tööpuudus on alla 10% tööealisest elanikkonnast, s.o 70 000 inimest.

Halvad uudised seonduvad ka tööpuuduse struktuuriga: ehituses ja jaekaubanduses, kus töötuks jäi vastavalt 50 000 ja 25 000 inimest, loodi buumi ajal töökohti sarnases suurusjärgus. Teatud aja möödudes võib märgata vähest taastumist ilmselt ka nendes sektorites. Tööstussektori bilanss on 30 000–40 000 inimesega miinuses, kuid usume, et tööhõive taastumine toimub eelkõige just töötlevas tööstuses.

Samas on siin eelduseks ettevõtete arvu suurenemine, sest olemasoleva ettevõtete baasi pealt on 40 000 inimese lisandumine siiski ebareaalne. Aga kui tööstuses tööhõive-sissetulek tõuseb, siis need inimesed võivad oma nõudlusega aidata ka ehituses-kaubanduses mahte aeglaselt suureneda.

Nende inimeste ümberkoolitamine ja tööturule tagasi toomine on väga raske ülesanne.

Maailm globaliseerub ja sisenemistõkked kaovad paljudes valdkondades. Eesti-sugustes väikestes ja avatud majandusega riikides tähendab see võimalust kõigile, eriti noortele. Traditsioonilistesse sektoritesse tulevad uued tegijad, kes on väga edukad.

Kuna Eesti peamine probleem on uute töökohtade loomine, siis on väga tähtis, et võimalikult paljud püüaksid ise töökohti luua. Noored ettevõtjad ja uued äriühingud ei panusta võib-olla praegu veel SKPsse, ent tulevase stabiilsuse seisukohast on nende panus kujuteldamatult suur. Eestis on mitmeid mittetulundusühinguid, nt Junior Achievement jt, mis toetavad ettevõtlust. Ka Swedbank korraldab juba kümnendat korda konkurssi "Tähed särama".

Eesti rahvas on läbinud väga kiire majandusarengu. Me oleme saavutanud kõrgeimad kvaliteedistandardid rahvusvahelises majandusarengus, kuuludes OECDsse, ELi, NATOsse ja peagi ka eurotsooni. Nende saavutuste nimel loodan, et tulevikus kujuneb areng stabiilsemaks ja tasakaalustatumaks.

Ka majanduse struktuuris peaks valitsema tasakaal. Liialt ebakindel on tugineda üksnes kõrg- või nanotehnoloogiale või muudele spetsiifilistele tööstusharudele. Nagu me äsja nägime, võib liigne tuginemine sisenõudlusele ja kinnisvarale osutuda üsna halvaks ideeks.

Kokkuvõttes, ma tahaksin võtta hoo maha püüdluses teadmistepõhise majanduse poole ja teha ettepanek liikuda integreeritud laiapõhjalise majanduse poole. Teadmuspõhises ühiskonnas on vaja igat liiki teadmisi, isegi selle kohta, kuidas majandada pagaritöökoda.

Ühiskonnana me peame looma töökohti, mis teevad inimesi õnnelikuks ja on inspireerivad. Ja loomulikult on osad neist ametitest kõrgtehnoloogia või mõnes muus väga uudses valdkonnas. Sellele vaatamata vajame me õpetajaid, arste, põllumehi ja palju palju teisi häid ameteid, et tõeliselt olla 21. sajandi rahvas.