Eesti farmer saab vaid piisakese ELi toetusepotist

Teatavasti saavad Euroopa Liidu liikmesriikide põllumajandustootjad Ühtse Põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames oma tegevusele rahalist toetust. Uute euroliidu liikmete põllumehed kurdavad aga, et neile on liiga tehtud, sest makstav otsetoetuste tase on märksa madalam, kui ELi nn vanade liikmete farmerid saavad. Säärane olukord kultiveerib ebavõrdset konkurentsi, pärsib uute liikmesriikide põllumeeste jätkusuutlikkust ning lõppkokkuvõttes muudab seal ka toidukraami hinnad poodides kõrgemaks.

Eesti Maaülikooli prognoosi kohaselt tuleb Eesti põllumajandussektorisse tänapäevasele tehnilisele tasemele järele jõudmiseks investeerida aastail 2006-2013 kokku 20 miljardit krooni ehk igal aastal 2,5 miljardit. Sh tuleb arvestada, et keskkonnanõuete täitmine suurendab investeeringuid loomakasvatusse ligi 25% aastas ehk investeeringute koguvajadus oleks umbes 3,1 miljardit krooni aastas.

Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimehe Üllas Hundi sõnul ei võimalda madal toetuse tase Eesti põllumeestel teha neid vajalikke investeeringuid, mida põllumajandustootja hädasti vajab, tõstmaks konkurentsivõimet.

"On selge, et sellise rahavajaduse juures ei ole reaalne lahendada efektiivselt konkurentsivõime tõstmise ja keskkonnakaitse küsimusi," tõdes Hunt. "Tagasilöögi andis ka majanduslangus, mille jooksul vähenes tootmine ja sektori kahjumiks kujunes statistika andmeil 1,8 miljardit krooni. Keeruline on pankadega suhtlemine. Nõutakse tagatisi, aga ka tagatistel on oma piir."

Tõsi, Eesti riik on keerulistel aegadel leidnud võimalusi täiendavateks toetusteks. 2009. aastal maksti ELi otsetoetustele lisaks 445 miljonit krooni, 2010. aastal 540 miljonit krooni, et tasandada toetuste suurt vahet võrreldes teiste liikmeriikidega.

Hunt leiab, et taastumiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks vajaksid maaelu ja põllumajandusvaldkonnas tegutsevad ettevõtjad investeeringuid rohkem, kui seda võimaldavad toetused. ÜPP raames põllumajandussektorisse suunatud raha läheb eeskätt teenuste kulude katmiseks, mida turg ei toeta ning muu tulukaotuse korvamiseks.

"Toetused ei jää põllumehe tasku, vaid need jaotuvad pikas väärtusahelas tootja-teenused-tööstus-turustus, millest tulu saab mitu korda rohkem inimesi, kui seda on põllumajandussektoris hõivatuid," selgitas ta. "Eestis on põllumajanduslikku ressurssi (piim, teravili), mida efektiivselt kaubaks teha ja mille edukas realisatsioon sise- ja välisturgudel kindlustaks sissetulekud farmeritele ning tööhõive maal. Selleks peab tootja saama aga turult õiglast hinda."

Uuetoa talu peremees Lääne-Virumaalt Jaak Läänemets, kes ühtlasi juhib ka peamiselt teraviljakasvatusega tegelevat Kevili Põllumajandusühistut, nentis, et paraku puudub Eestis ikka veel arvestatav põllumajanduspoliitika, või kui see ongi olemas, siis toetab see pigem Soome töösturite tegutsemist Eesti turul.

"Kui oleme Euroopa Liidu liikmed, peame tegutsema avatud ühisturul, aga kas või näiteks soomlastest madalamate toetuste tõttu jääme konkurentsis selgelt alla. Nii lihtne see ongi," rääkis Läänemets. "Mõju on selline, et põllumees ripub maa ja taeva vahel, tema jätkusuutlikkus sõltub igast toodangu müügist saadud sendist. Ta on igasuguste hinnakõikumiste poolt kergesti haavatav."

Läänemets lisas, et Eesti põllumehe häda on ka selles, et ta ei suuda kuidagi mõjutada tooraine kokkuostuhindasid - need kujunevad tarneahela järgmistes lülides, sest tööstuse üle puudub farmeril meie maal igasugune kontroll.

"Nii ongi põllumees lausa kohustatud otsima toodangule turgu piiri taga, kus selle eest ollakse valmis rohkem maksma kui kodumaal," märkis ta. "Kui riik peaks leidma, et me vajame varustatust kodumaise toidutoormega, siis peaks ta ka selle nimel vajalikud majandushoovad kasutusele võtma."

Kuni püsib ebavõrdne konkurents põllumajandustoetuste maksmises, jätkub ka odava toidutoorme import Eestisse.

Eesti põllumehed saavad võrreldes ELi vanade liikmesriikide kolleegidega 3,5-4 korda vähem toetusi ühe hektari haritava maa kohta. See peegeldub toidutoorme tootmise hindades. Nii on teistest ELi riikidest võimalik importida odavamat toidutooret, samal ajal kui meie enda piim ja sealiha müüakse Eestist välja.

Lisaks toetuste suurendamisele peaks kodumaise toidutootmise soodustamiseks alandama ka erimärgistatud diislikütuse aktsiisimaksu ja toiduainete käibemaksumäära. Põllumajanduses kasutatava diislikütuse aktsiis on üle viie korra kõrgem ELi kehtestatud miinimumist. Toiduainete käibemaksumäär Eestis on kaks korda euroliidu keskmisest kõrgem.