17. november 2010 kell 21:00

Hästi hakkama saanud?

Pealkirjaks valitud tees pärineb Andrus Ansipilt ja kriisi kõrghooajast. Kuna nüüd on tekkinud lootus, et hakkame lõpuks ometi august välja ronima, on aeg ka vastata küsimusele: kui hästi me ikkagi oleme hakkama saanud?

Hästi või halvasti on suhtelised mõisted, millel on mõte vaid võrdluses millegagi. Loogika ütleb, et väita head hakkamasaamist võime juhul, kui Eesti on suutnud toime tulla vähemalt ühega alljärgnevatest.

1. Majanduslangus Eestis osutus ELi keskmisest väiksemaks. Ei, statistika näitab vastupidist. Eestist veidi suurem oli majanduslangus vaid Lätis, teistes riikides on see olnud juba märksa väiksem. Võimalik, et mõnes, eelkõige Kreekas, aga ka Rumeenias ja Bulgaarias see langus veel kestab, kuid vaevalt nad Eestit ületavad. ELi keskmine langus aga oli meie omast palju väiksem ja parimad riigid, näiteks Poola, on kogu aeg plussis olnud.

Teiseks kriisi suurust iseloomustavaks üldtunnustatud näitajaks on tööpuudus ja siingi pole meil midagi hõisata. Näiteks Saksamaal pole tööpuuduse kasvu kriisiperioodil olnudki.

2. Majanduslangus Eestis oli küll suur, kuid lühiajaline. Kahjuks pole see nii - SKP oli Eestis miinusmärgiga 9 kvartalit, enamikus ELi riikides 4-6 kvartalit. Meid "lööb" selle näitajaga Läti ning ilmselt ka Kreeka, kus langus algas hiljem, aga tõusu pole veel näha, võimalik et ka Iirimaa ja Rumeenia, kus langus jätkub… Pole me Euroopas heas nimekirjas ka selle näitaja alusel… Vägisi kummitab hoopis laul - viis viimast.

3. Majanduslangus oli väiksem kui varasemate kriiside ajal. Maailma rängim majanduskriis on Suur depressioon (1929-1932). Selle aja statistika Eestis oli teistsugune kui praegune, ka majandussituatsioon oli erinev. Seetõttu ei tahaks nende andmete võrdlust küll absolutiseerida, kuid vahed räägivad siiski selget keelt. Mitte just kõige soliidsemad allikad räägivad, et neil aastatel vähenes Eesti SKP umbes 5%. Põllumajandustoodang, mis oli sel ajal ülioluline, aga isegi kasvas. Vahe praeguse summaarse miinusega üle 23% on igatahes selge…

Maksimaalseks töötute arvuks pakuti sel perioodil 16 000, võrreldes praeguse arvuga on vahe suur. Isegi kui arvestada talumajanduse dominanti sel perioodil, ei ole pilt mitte praeguse kriisi kasuks.

Ka kriisi kestus oli siis lühem. Tänu president Pätsi energilistele abinõudele suutis Eesti selle ületada vähem kui 1,5 aastaga.

4. Me kasutasime kriisiaega ära uue tõusu eelduste loomiseks. Mitmed riigis seda tõesti tegid. Näiteks Rootsis tutvustati mulle põhjalikku uurimust, millistele erialadele on parim koolitada töötuks jäänuid nii, et see tagaks Rootsi maksimaalse arengu ka 10 aasta pärast. Meil?

Pole nagu kuulnudki sellistest perspektiivsetest ja sisukatest kavadest…

Küll võib nõustuda äriliidrite (Indrek Neivelt, Raivo Vare jpt) seisukohaga, et Eestis jäid kriisiaegsed positiivsed struktuurinihked väikesteks. Loomulikult saab spekuleerida näitajate ümber nagu eelarve tasakaal, välisvõlg, inflatsioon, maksebilanss jne. Kuid makromajanduslikud koolkonnad ei pea neid üksmeelselt majanduskriisi suurust iseloomustavateks näitajateks. Kas üldse mitte või dominantselt.

Järeldus on valus - me ei ole majanduskriisiga hästi toime tulnud. Milline on objektiivse situatsiooni, juhuse, majanduspoliitika ja valitsuse osa (kes kriisis mitte ei elavdanud majandust, vaid kasutas klassikalisi majanduse jahutamise võtteid), on omaette küsimus.

Autor: Olev Raju

Hetkel kuum