Mis tuleb pärast kapitalismi?

Näib, et vähemalt tööstuslikult arenenud piirkondades on saabumas aeg, kus materiaalne maailm on n-ö valmis, st tehnilise arengu ja majandusmehhanismi täiustamise tulemusel majandusnäitajad enam ei parane. Samuti on loomulik piir inimeste kutsetööst ja kodustest majapidamistöödest ülejääva vaba aja kasvul. Minu pakutavad ettepanekud haakuvad hästi keskkonnasäästliku mõtteviisiga.

1. Toetada pika ja ülipika kasutusega toodete loomist, tootmist, importi ja tarbimist. Toote kasutusiga on üheaegselt nii kvaliteedi kui ka tööviljakuse näitaja. Kui mingi toode peab kaks korda kauem vastu, tähendab see materjali, energia ja tööjõu kokkuhoidu ning jäätmekulu vähenemist. Praeguses turumajanduslikus korras pole tootja huvitatud väga pika kasutuseaga toodete tootmisest, sest see on kallim ja ka toote turg kahaneb. Toodete kasutusea oluline pikenemine tähendaks suuremat jõukust.

2. Luua majandusmehhanism, kus pangahoiuse intress kompenseeriks inflatsiooni tõttu tekkiva hoiuse väärtuse kao. Näiteks võiks hoiuseintressi siduda keskmise või mediaanpalgaga. Normaalse inflatsiooni korral makstakse pangarahale maksurahast kompensatsiooni, nii et panga kasum jääks ligikaudu samasuguseks. Hüperinflatsiooni puhul suurendatakse pangale jäävat protsenti väljavõetavalt summalt.

3. Luua loodusressursside kasutamise üldine strateegia. Esimene võimalus on määrata eri loodusressursside algselt ekspluateerimiselt võetavate maksude omavaheline suhe. Asendada tulumaks ja võib-olla ka käibemaks loodusressursi maksuga. Tegelikkuses võiks see välja näha umbes nii: keskkonnaministeerium või muu kompetentne organ määrab eri loodusressursside loodusest ammutamise ühe ühiku maksu (hinna). Riigikogu kehtestab nendele algsetele hindadele ühise koefitsiendi. Sellest maksust kujuneb riigieelarve. Seega otsest maksu riigile maksab ainult loodusressursi ammutaja. Teiste tootmisahela lülide maks on kaudne - sisaldub tooraine hinnas.

Ettevõtetel tekib tugev majanduslik huvi tooraine säästlikuks kasutamiseks ja üleminekuks kauem jätkuvale toorainele. Kaob tulumaksu võimalik pärssiv mõju ettevõtete arengule.

Jah, see nõuab arvatavasti eraldi rahalisi vahendeid klassivahede tasandamiseks. Üleminek ainult ühes riigis loodusressursside mõistuspärasele kasutamisele võib halvendada ka riigi konkurentsivõimet, seega oleks õigem, kui ühtne ressursipoliitika kehtiks kogu maailmas või suuremas riikide grupis.

Autor: Rein Hansson