Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Keevitamist aitab õpetada simulaator
Tootja lubab, et simulaatori abil saab läbi viia 30% keevitusprotsessist ja rakendada kuni 99% kõigist keevitusmeetoditest.
Tartu Kutsehariduskeskuse keevituse eriala meister Allan Patska, kes tutvus simulaatoriga juba 2005. aastal Turus, kus seda esmakordselt Euroopas demonstreeriti, jääb oma hinnangutes skeptiliseks, märkides, et simulaator võib olla õppetöö abivahend, aga n-ö massilist õpet sellega ei tee.
"Metallitöö nõuab pühendumist. Keevituseks vajalikud materjalid on küll kallid, aga noorte otsene kokkupuude tööga jääb ka edaspidi asendamatuks," nentis Patska. "Käeline tegevus on alati tõhusam kui lihtsalt selle simuleerimine. Oleme saanud simulaatorita hakkama ja sellest suurt puudust ei tunne, kuigi mullu tuli selle hankimine jutuks."
Patska on seda meelt, et koolide arengule tuleks kasuks, mida rohkem eripalgelisi õppevahendeid neis leiduks, sama kehtib ka tööstusettevõtete kohta, sest simulaatori abil saaks näiteks ametissepürgiva keevitaja oskustest personalijuhi kabinetist väljumata hetkega selge pildi.
"Kui seade tulevikus odavamaks muutub - nii 50 000 krooni kanti - siis kindlasti hakkavad kutsekoolid seda õppevahendite hulka soetama," ütles Patska. "Tõsi on, et materjale annab selle abil tõesti kokku hoida, rahalised vahendid on koolidel ju piiratud."
General Motorsis keevitusosakonna tootmisjuhina ning USA laeva- ja robotitööstustes töötanud Claude Choquet' välja arendatud ARC+ virtuaalset simulatsiooniagregaati toodetakse Kanadas, praktilist kasutustki on see esialgu leidnud peamiselt Põhja-Ameerikas. USA koolides on läbi viidud uuring, mille kohaselt teenib säärane simulaator, kui seda rakendada töösse kaheksa tundi ööpäevas, enda hinna, mis algab 80 000 eurost (1,25 mln kr), kokkuhoitud materjalide, elektri ja aja arvel tagasi ühe aastaga.
Lõviosa keevitussimulaatoritest on säärased, et tekitavad töötades magnetvälja, mis hakkab mõjutama ümbritsevat keskkonda ning võib rivist välja viia sinna jäävad elektroonilised seadmed - kuuldeaparaadid, mobiiltelefonid jmt.
ARC+ ainulaadsus seisneb selles, et kõik liikumised tuvastatakse infrapuna tehnoloogia abil, mis välistab magnetvälja tekkimise. Keevitaja maski küljes on kõrgtehnoloogilised, miljoneid pisikesi peegleid sisaldavad andurid, mis saadavad liikumissignaali seadme korpuses olevate vastuvõtjateni. Protsess on jälgitav interneti kaudu, maksimaalse realistlikkuse saavutamiseks on ekraanil 3D pilt, lisatud on keevitamisega kaasnev heli jm efektid.
Simulaatori abil saab õppida nii traat- kui ka elektroodkeevitust ja TIG- ja MIG-MAG-keevitust. Diagnostikatarkvara teeb tööst analüüsi, mis sisaldab kahte hinnangut - käelise liikuvuse täpsus ja metallurgilise protsessi tulemus.
Simulaatorite tootja Eesti koolitaja OÜ Eurolaager juhatuse liige Marek Lips märkis, et eelkõige on seadmest kasu kutsekoolidel, kus keevituseriala õpetatakse. Kasu saavutatakse materjalide, tarvikute ja energia säästmisega.
"Õpe muutub kümneid kordi kiiremaks, sest näiteks untsu läinud töö saab lihtsalt süsteemist kustutada, mis reaalse keevitustöö puhul pole võimalik," selgitas Lips. "Usun, et sellest simulaatorist saab tulevikus koolide tavapärane õppevahend," lisas ta.
OÜ GF Anapol tootejuhi Kuido Lemlochi sõnul võimaldavad keevitustrenažöörid korraldada koolitusi peaaegu ükskõik kus, olgu selleks kas või kalli vaibaga kaetud bürooruum. Materjalide ja keevitusgaasi kasutamine on nullilähedane, voolu tarbimine olematu, mis ongi suurim erinevus reaalsest keevitamisest.
Trenažöörid jagunevad virtuaalseteks ja reaalseteks.
"Virtuaalne trenažöör on olemuselt nagu arvutimäng. Valides erinevaid raskusastme seadistusi, mis on võrreldavad arvutimängude tasanditega, on võimalik saavutada nn kontrollitud keevitus või siis mitte," selgitas Lemloch. "Reaalsete trenažööride puhul, mille hind on 20 000 eurot (312 000 kr), on tegemist reaalse kaarleegiga, mille ohjeldamisega toimetulek näitab tulevase keevitaja võimeid."
Lemloch lisas, et kutsekoolide tagasiside simulaatorite suhtes on olnud valdavalt positiivne seni, kuni asi on jõudnud hinnakõnelusteni. "Praegu on trenažööride hinnad liiga kõrged, et alustada nende toel põhjalikumat keevitajate väljaõpet," nentis Lemloch. "Pealegi ei asenda reaalset keevitust üksi trenažöör."
Simulaatorite kasutamine õppeprotsessis on kasvav tendents.
Keevitussimulaatorit Narva Kutseõppekeskuses pole, aga on olemas lehtmetallipinkidel töötamise õpetamiseks simulaatoriklass, elektrijaamade blokkide juhtimise õpetamiseks simulaator.
Simulaatoritel õpetamine on odavam ja ka väiksema materjalikuluga. Kuid õpe ei saa toimuda ainult simulaatoritel. Lisaks peab õpilastel olema võimalus ka teha praktikat reaalsetel seadmetel.
Narva KÕK korraldab umbes 130 erinevat kursust ja täiendkoolitust töötajate kvalifikatsiooni tõstmiseks, samuti ümberõpet.
Keevitus on meie kooli üks populaarsemaid erialasid. 2010./2011. õppeaaastal õpib sellel erialal 112 inimest põhihariduse baasil ja 62 inimest keskhariduse baasil. Keskhariduse baasil pakume üheaastaseid ja kaheaastaseid õppekavasid keevitaja (kaitsegaasiga metallkaarkeevitus MIG/MAG) erialal. Täiendõppe vormis toimuvad järgmised kursused: elektrigaasikeevitaja, käsi- ja poolautomaatkeevitus (240 t), gaaslõikaja(40 t), argoonkeevitus (40 t), kaarkeevitus (80 t), MAG poolautomaatkeevituse täiendõppekursus. Tasuta koolitused toimuvad haridus- ja teadusministeeriumi ja Euroopa Sotsiaalfondi täiskasvanute tööalase koolituse ja arendustegevuste programmi toel.
See eriala ei ole siiani tüdrukute seas eriti populaarne olnud - vaid kaks aastat tagasi õppis meil üks naisterahvas.