'Oleme omad, ärge tulistage!'

"17. augusti õhtul tuli kõne, et vist saab poe kätte. Siis 18. augusti hommikul oli koosolek, Apollo kolis samal ajal ruumidest välja kui meie sisse - pood tuli 36 tunniga koos kõigi lisadega," seletab üks põhitegijaid ja ühe poes oma tooteid müüva ettevõtte Puupank omanik Martin Bristol.

Endise raamatupoe pinnal tegutsevad käsitöömeistrid on koondunud MTÜ Eesti Elukutseliste Käsitöömeistrite Liit alla. "2008. aasta lõpus tegime MTÜ, sest varem ühiselt messidel käies saime meki suhu, kuidas ühise kehana tegutsemine paremini toimib. Eestis kõlab Sireli talu Harjumaalt või Puupank Raplamaalt ka kenasti, kuid kuskil Saksamaal või Norras see väga ei kõla," seletab Bristol.

Kuigi Tallinna vanalinna on suuremas osas hõivanud turistid, külastab nende poodi Bristoli sõnul ka palju eestlasi ja alates avamispäevast võib külastatavusega rahul olla. "Poele on eestlastelt olnud ka üllatavalt positiivne tagasiside. Alguses meil oli nn Hugo Bossi poe efekti hirm ja mõtlesime, et peaks vanalinnas välja panema plakatid, et "Omad, ärge tulistage!"" naerab Bristol eestlaslikult ka iseenda üle.

Teise peategija ja Sireli talu peremehe Nils-Naatan Kaivo sõnul oli algul plaan säärane pood Berliini teha, kuid idee takerdus saksalikku bürokraatiasse. Plaani siiski maha maetud pole ja Saksa turg on ettevõtjatel endiselt sihikul, eesmärgiga leida edasimüüjaid.

Eestis on palju on räägitud ekspordi kasvu olulisusest, järjest enam tuuakse välja ka nn nišieksporti, näiteks muusikaeksport. Meeste sõnul on põhjust rääkida ka käsitööekspordist.

"Asja vigur on aga see, et eestlastel on suurusehullustus. Kui sul on mingi asi, siis sul peab olema vähemalt vabrik," lausub Kaivo.

"Kui läheb jutt ekspordile, siis kõik arvavad, et peaks hakkama tanke ehitama. Mina võin öelda selgelt, et Puupanga huvi on olla Euroopa suurim puidust nööpide tootja. Kõlab jaburalt? Aga kui meil õnnestuks müüa 10 miljonit nööpi aastas, mis ei ole üldse palju, siis seda oleks Eestis keeruline kehtestada kui head ideed. Praegu me otsime messidel ekspordikontakte. See pood on meil ka siin n-ö ekspopind," lausub Bristol ja lisab, et kõike, mis poes käibest tekib, nimetatakse neil omavahel n-ö kotiekspordiks, sest klientidest on arvestatav osa turistid, kes eestimaist hingega tehtud kaupa laia maailma veavad.

"Meie pakume päris asju, mitte "nagu" asju. Oleme kõik oma kätega teinud," räägib elukutseliste käsitöömeistrite liidu liige Martin Bristol.

Liitu kuuluvad käsitöömeistrid on ühiselt käinud messidel Norras, Itaalias, Saksamaal. "Üks mees Somaaliast tegi ühel Oslo messil tükk aega pilti, kuidas valge mees tööd tegi. Valdur (Valdur Tilk, ettevõttest Puupank toim) tegi kirvega puulabidat," naerab liitu kuuluva Sireli talu peremees Nils-Naatan Kaivo.

Meeste sõnul on Euroopas messidel ehe asi ära kadumas, sest Hiina ja Sri Lanka tungivad peale. See pole ju ka iseenesest väga halb, kuid loov kohe kindlasti mitte. "Milano messil oli tohutu messihall, millest vaid üks saal oli Itaalia ja Euroopa. Meie olime saali keskel. Kui meid kiitma hakati, siis hakkasime mõtlema, et miks me neile siis nii meeldime. Heaoluühiskondadest ei viitsi keegi tulla messidele. Kui tullakse, siis tullakse disainikauplustega, kus tehakse "nägu", aga inimesed ei usu seda. Meil on aga autentne kaup. Meid võeti seal vastu nagu põhjaeurooplasi, nagu viikingeid," räägib Bristol ja lisab, et järgmisele messile minnakse juba eheda viikingite laevaga.

"Nüüd EAS toetab meid ka poole ulatuses, eelmisel aastal käisime oma kulude ja kirjadega, kuid tänu koondumisele on ka toetuse saamine parem," lisab ta.

Meestel on plaanis kirjutada suurklastri taotlus. "Eelprojekti läbisime edukalt ja nüüd plaanime kirjutada kokku suurklastri taotluse," märgib Kaivo. "Mõtlete, et kuidas on see võimalik, et tuleb kokku viis eestlast, kes üksteist ära ei söö? Meil see töötab, siin on kokku ca 30 ettevõtet," räägib Bristol.

Koos on Bristoli sõnul kergem minna näiteks Berliini ja võtta messil hea pind. "Siis saaksime Saksamaale juba teatava kaubavaru ja saaksime Saksamaal ringi käia. Seal on palju vanu hansalinnu ja seal on säärase kauba tarbimisharjumus. Seda oleks Eestist raske hallata," täiendab Bristol, kelle sõnul võib just multikultuursest Saksamaast kõige rohkem edasimüüjaid leida.

"Me võtame toormaterjali peaaegu nullist, teeme sellest materjalist toote ja müüme selle lõpptarbijale. See on mõnes mõttes kasumlikkuse ahelas maksimum, mida saab teha," lisab Bristol.

Autor: Kaisa Tahlfeld