Kalev Kallo • 6 detsember 2010

Eesti ekspordimure

Eestis on hakatud jätma muljet, et ekspordi olukord läheb aina paremaks. Tegelikkuses on meie eksport aga haruldaselt väike ja ekspordistatistika kohati väga eksitav. Sisulise analüüsi ja diskussiooni asemel kohtame hoopis ekspordinumbrite poliitilist ärakasutamist.

Statistikaamet informeeris novembris üldsust kahe uudisega - et kolmanda kvartali SKP-le avaldas enim mõju töötlevas tööstuses tugeva ekspordi toel loodud lisandväärtuse kasv ning et septembris kasvas võrreldes 2009. aasta septembriga kaupade eksport 40 ja import 35%. Mõlemad ju positiivsed uudised - valitsusel on optimismiks põhjust küll ja küll. Kuid kas ka tegelikult?

Septembris eksporditi Eestist kaupu jooksevhindades 13,2 miljardi ja imporditi 13,5 miljardi krooni eest. Kaubavahetuse puudujääk oli 0,3 miljardit krooni. Augustis oli puudujääk 1,1 miljardit krooni, juulis 0,7 ja juunis 1,6 miljardit krooni. Kaubavahetus on olnud puudujäägis väga üksikute erandlike kuudega kogu iseseisva Eesti ajaloo jooksul.

Kaubavahetuse puudujääk riigil on nagu kahjum ettevõttel. Kui äriühing on olnud aastaid ja aastaid kahjumis (mõne üksiku erandliku kuuga) ning siis ühel päeval kahjum pisut - võib-olla ajutiselt - väheneb, siis ei näe keegi rõõmustamiseks põhjust. Kui ettevõttel on vähegi vastutustundlik juhtkond, siis rabeleb see firma pankrotist päästmise nimel, mitte ei tunne heameelt "suurepäraste" tulemuste üle ega palu ennast kiita.

Kui eksport jääb impordile alla, elab riik üle oma võimete - kasvatab välisvõlga, sest üle jõu saab tarbida vaid laenu abil. Eesti riik - majandusruum - on käitunud kui üle jõu tarbiv laenusõltlane, kes ei oska kuidagi oma majapidamist plussi viia.

Meie suutmatus oma tarbimise väärilist eksporditulu teenida väljendub suures erasektori võlakoormas ja ka selles, et valitsus on hakanud riigile avaliku sektori laenu otsima. Oma ekspordi üle saaksime uhkust tunda vaid siis, kui meie eksporditulu suudaks ära toita meie impordiks kulutatava raha ja tasuda ka meie võlad. Meie import aga ületab eksporti ja enda elushoidmiseks peame raha üha juurde laenama.

Kõige selle juures tuleb mainida, et praegune import pole veel piisav - suur osa meie ühiskonnast on vaesuse ja tööpuuduse tõttu tarbimisest peaaegu välja lülitatud ja ülejäänutest elavad paljud alla normaalset tarbimise taset. Praegune import on väike võrreldes sellega, mis ta võiks olla siis, kui ühiskond normaalselt kaupu ja teenuseid tarbida saaks ja ootuspäraselt Euroopasse areneks.

Ekspordinumbri võimalike anomaaliate lahtiseletamiseks saab võrrelda ekspordi struktuuri impordi struktuuriga. Näiteks 2010. aasta augustis oli sarnaselt ekspordiga suurimaks impordiartikliks masinad ja seadmed (24% Eesti koguimpordist). Ühesõnaga, toome masinaid sisse ja viime masinaid välja. Täpselt sama lugu on õlide, kütuste ja maavaradega.

Meie ekspordisektor on veel nõrk pidamaks üleval Eesti majandust sellisel kujul, millisena me sooviksime oma riiki näha. Teiseks puudub meil tugev ekspordimootor - mingi toode või teenus, mis oleks tõeliseks Eesti kaubaks, mida välisriikides tahetaks ja ostetaks ning millele suudaksime oma tulevikku rajada.

Kurb, et ekspordi ümber toimuv on muutunud parempoolse valitsuse poliitiliseks tööriistaks - kuni ükskord avastame, et me ekspordiedu oli täpselt sama suur mull nagu see kinnisvaraimpeerium, mille hindade kasvul ei paistnud iialgi lõppu tulevat.

Hetkel kuum