ÄP fototoimetus • 7. detsember 2010 kell 21:00

Hinnatõusu riski võib lükata tarbija kanda

Äripäeva Finantsjuhtimise Infolehe tehtud intervjuu Nordea Panga peaökonomisti Tõnu Palmiga.

Viimastel kuudel on Eestis tihti juttu olnud toidukaupade hinna tõusust põllumajandustoorme kallinemise tõttu maailmaturul. Kas näiteks pagari- ja piimatööstused oleksid saanud tuletislepingutega panna ennast olukorda, kus tooraine hinna tõus läheb neist mõnda aega n-ö mööda?

Teoorias on see võimalik ja vajalik, kuid praktikas suhteliselt keeruline. Peamine probleem peitub baasiriskis. Eesti põllumajandustoodete hinnad ei lähtu enamasti toorainebörsidel kaubeldavast toorainest, vaid muudest teguritest. Näiteks Euroopa Liidu või Eesti riigi interventsioonihinnad või muu säärane.

Kui mõelda tooraine hinnariskide maandamisele, tuleks esimese etapina alati analüüsida, kas riski on võimalik lõpptootesse edasi panna ehk lükata hinnatõus tarbija kanda. Kui see on võimalik, peaks ettevõte alati selle kasuks otsustama.

Teine oluline takistus hindade fikseerimisel on konkurentsiolukord. Riske maandades võib juhtuda, et konkurendid seda samal ajal ei tee, ja nii tekitatakse endale uusi riske.

Põllumajandussaaduste hinnariskide maandamine tuletisinstrumentidega võiks olla mõeldav, kui seda tehakse pikaks ajaks. Sellisel juhul ei ole baasirisk nii suur - mitme aasta jooksul tasandub see ära. Ka siis, kui tooraine sisseostu valem on otseselt seotud börsil kaubeldavate instrumentide või indeksitega.

Aga muud valdkonnad - kui paljude toorainete hinnariski maandamiseks leidub finantsturgudel instrumente, mis kõlbaksid kasutamiseks ka Eesti ettevõtetele?

Instrumente on palju, kuid Eesti ettevõtetele sobivaid vähe. Enamik Eesti ettevõtteid ostab kütust valemiga, mis tuleneb otseselt Euroopas kaubeldavast futuurist. Lisaks ostavad Eesti ettevõtted ka metalli ja elektrit börsihinnaga.

Kui mõelda finantsinstrumentide kasutamisele, peaks ettevõte kõigepealt leidma võimaluse, kuidas siduda sisseostetavate toorainete hinnad maailmaturuhindadega. Sellisel juhul oleks lihtne ka riske maandada.

Seni ei ole Eesti ettevõtted seda teha eelistanud, sest enamasti on Euroopa hinnad kõrgemad kui kohalikud ning börsil kaubeldavad instrumendid on oluliselt volatiilsemad kui kohalikud hinnad.

Millised ettevõtted võiks Eestis näiteks tuua kui toormeriskide kõige asjatundlikumad juhtijad?

Ettevõtted, kes tegelevad kütustega. Nii tootjad kui ka tarbijad. Laevandus, lennundus, keemiatööstus. Kõige aktiivsemalt kasutavad Eestis tuletisinstrumente kütuste hulgimüüjad.

Milliseid nõudeid esitab ettevõttele tuletislepingute kasutamine? Kas ettevõtte suurusele on ette nähtud alampiir, millest väiksemate jaoks pole asjal mõtet?

Esmalt vabade vahendite olemasolu või väga head krediidivõimet, et ei tekiks olukorda, kus ettevõte peab sulgema maandustehingud enne õiget aega, sest puuduvad vahendid negatiivse turuväärtuse katmiseks. Näiteks kaup, mille müügist raha saadakse, ei ole veel valmis või on kliendi poole teel ja maksetähtaeg ei ole veel saabunud jne.

Oluline on ka ettevõtte suurus. Enamasti algab piir, kus tasub tooraine hinnariskide maandamisele mõelda, 100 miljoni kroonisest aastakäibest.

Tuletislepingute kasutamine jätkab kasvu, leidis Rahvusvaheline Tuletisväärtpaberite Assotsiatsioon (ISDA), võrreldes küsitluse tulemusi eelmise, 2003. aastal korraldatud küsitlusega.

ISDA küsitles 2009. aastal maailma 500 suurimat ettevõtet (Fortune 500) tuletislepingute kasutamise teemal.

Ameerika ja Euroopa suurfirmade seas on tuletislepingute kasutajaid üle 90%. Lõuna-Korea ettevõtetest, keda oli esiviiesajas 15, kasutab neid 13 ehk samuti peaaegu 90%. Erandlik on Hiina - kasutajaid 63% ehk 29 ettevõttest 18.

Kõige levinum on valuutatuletiste kasutamine, seda tehakse laialdaselt kõigis sektorites. Peaaegu sama populaarsed on intressituletised. Toormetuletiste kasutamine on oluliselt vähem levinud (erandiks baasmaterjalide ja kommunaalteenuste sektor), samuti krediidi- ja aktsiatuletiste kasutamine, mis on peamiselt finantsasutuste pärusmaa.

Autor: ÄP

Hetkel kuum