Argentina köök Pärnu moodi

Kes oli Vestring ja miks maja tema nime kannab, seda ettekandja ei osanud või ei tahtnud meile öelda: "Lihtsalt nii on". Aga Tallinna Boccaga pole Pärnu La Bocal muud ühist, kui et mõlemad tähendavad "suud", üks itaalia, teine hispaania keeles.

Avada sea- ja kartuliriigis Argentina liharestoran on hulljulge ettevõtmine, kuna argentiinlaste jaoks tähendab liha eelkõige veiseliha, maailmakuulsa Argentina veise liha, aga meie lehmad on põlised piimaloomad, kes tõuparandusele vaatamata pole biifsteegiandjateks ümber kasvada suutnud. "Eesti lihaveis" kõlab siiani nagu "Tartu kilud".

Muidugi on meil natuke liha andvaid veiseid juba olemas, aga poest lihaveise nimetuse all müüdavat liha ostes ei saa kindel olla, kas see ka pannil lihaveiselihana käitub - kord nii, kord naa, mõnikord pehme ja mahe, mõnikord tuim kui tallanahk. Lõuna-Ameerikast imporditud veiseliha hind aga on ühe keskmist mõõtu restorani ja tema lihtsate külaliste jaoks kosmiline.

Seepärast ei pannudki imestama, et esimene veiselihalõik, mille La Boca ettekandja lauale tõi, oli absoluutselt vintske, täiesti söömiskõlbmatu. Ooteaeg oli olnud pikk ja kõht päris tühjaks läinud, aga midagi polnud teha, toit tuli kööki tagasi saata.

Ettekandja oli oma ülesannete kõrgusel, ei hakanud vaidlema ega söödavust tõestama (ja ega tal polekski see õnnestunud, inimhammastega polnud selle lihatüki juures midagi peale hakata), vaid lahendas olukorra diplomaatiliselt, pidades võimalikuks, et liha jäi grillile veidike liiga kauaks seisma ja on seetõttu ehk mõnevõrra kuivanud. Ta lubas tuua uue ja parema.

Tõesti-tõesti, järgmine, originaalis lehtsteegi nimetust kandnud õhukeseks vasardatud lihalõik oli söödav, kuigi mahlakusest ei saanud ka selle puhul rääkida.

Liharestorani tugevaimaks küljeks osutus hoopiski köögivili, seda eelkõige koguste, aga ka valiku ja värskuse poolest. Esimesena rabasid meid aedviljad tilli-hapukoorekastmega. See roog oli mahult korraga eel- ja pearoog ja veel natuke pealegi, paras eelroaks neljale.

Ka liha juurde lisandina mõeldud vokitud aedviljade kuhi oli suur, tubli vegetariaani lõunaportsjon. See oli maitsev, värske ja parajalt krõmps - tore roog, mis võiks au teha igale taimetoidurestoranile.

Argentina eksootikat otsides proovisime ka suitsukeele-kartulisalatit ja pikantset lambalihasuppi, aga keskmise kodulaua tasemele jäid mõlemad, st mingit maitset küll oli, aga eksootikat mitte, aus Eesti kaup.

La Boca näeb hea välja, sisekujundaja on olnud leidlikum kui menüü koostaja. Eksootikaannuse, mis roogades puudu jäi, kompenseerisid lõunaameerikalikud sisustusviited, erksad soojad värvid ning toredad vana aja detailid.