Miks me tormame uppuvale laevale?

Enesealalhoiuinstinkt ütleb, et selliste fataalsete tegevuste eest tuleb iga hinna eest põgeneda.

Hedonistlikel heaoluriikidel hakkab pidu luksuslaeval läbi saama. Veel viimased õnnelikud paarid keerutavad tantsupõrandal jalgu, kuigi jalgealune juba tugevasti kõigub. Suur osa eurotsooni laevareisijatest otsib juba päästeveste ja –paate, sest uppumatuks ning võitmatuks kuulutaud eurolaev lekib ning katlakütjad on mootoriruumis väsinud söe loopimisest, sest laev on juba tugevasti kreenis. Meie aga tahame pimesilmi uut laeva vaatama ja nautima minna, sest kutse pikaajalisele kruiisile tundub nii ahvatlev ja soodus. Kahjuks eurotsooni suurpere pole ammu enam nii monoliitne, nagu lihtinimesele püütakse muljet jätta.

Röövkapitalism (kolhooside, sovhooside, metsakombinaatide, raudtee ärastamine) ja plutokraatia jõudis meieni pika vinnaga, aga meie ei taha ju millestki ilma jääda – isegi mitte Epikurose aegset hedonismi meenutava Kreeka riigile megalaenude tegemisest. Mitme kohaga tööd rügavad eestlased peavad kinni maksma vahemeremaade üle võimete elamisest tulenevad võlad. Proportsionaalsuse printsiip on siinjuures vähe lohutust pakkuv. Ning erinevate allikate loetelu samuti.

Mida head on euro toonud Lääne-Euroopa supertööstusriikidele? Kas üleüldise likviidsuse kasvu? Ilmselt mitte. Kas maksujõu suurenemise ja konjunktuuri paranemise – sellest pole ka nagu eriti midagi kuulnud. Vähemalt sakslaste vaimustus on kogu selle projekti suhtes suuresti jahtumas. Kas euro on elavdanud tööturgu ning loonud uusi töökohti nii sini- kui valgekraedele? Vaevalt küll. Hiinlased, türklased ja ukrainlased hõivavad varsti odava tööjõuna eesti tööturu. Nii, et uued IT-poisid on meil varsti platsis. Kas euro on tugevdanud lääneriikides rahvusidentiteeti? Pigem küll lagundanud. Ilmselt euro aitab tugevasti kaasa organiseeritud kuritegevusele. Sellele lisaks leiab veel aset globaalne marginaliseerumine, üleüldine hindade kallinemine (ei maksa kõike seostada USA ja Saudi-Araabia naftahindadega), inflatsiooni suurenemine.

Pole kuulnud, et euro oleks kedagi rikkamaks teinud. Sotsiaalmajanduslik staatus on paljudel säilinud suhteliselt muutumatuna nii rubla kui krooni ajal (sest pumbad ja pirukad on peibutistena alati teatud ühiskonnakihile kättesaadavad olnud) ning mis võluvits on euro, mis tõstab Eestisuguse väike allhankeriigi, olematu ekspordiga riigi turuväärtust ja atraktiivsust ning üksikisiku materiaalset kindlusetunnet tumeda tuleviku ees? See on vaid Suure Venna osav mäng, kellel on vaja etturitena malelauale saada endised Ida-Euroopa riigid, kelle vankumatu kuuletumise abil on hea ebamugavaid manöövreid teha. Eestisugune väike riik kulub suurriikidele finants-majanduslikus söödaks ära? Kas mitte 1945.a Jalta kokkulepete sõlmimisel maailma ärajaotamisel ei lähtutud sarnastest põhimõtetest?

Hetkel oleneb loomulikult kõik Saksa riigist, kes on majanduse ja tööstuse vedur kogu EL-s. Kui nimetatud supervõim teeb juba kahtlaseid vihjeid euroala ja EL kui terviku jätkusuutlikkuse osas seoses Lõuna-Euroopa riikide ülalpidamisega seoses nimetatud riikide üle oma võimete elamisest.

Euro valuutana ei tee kedagi rikkamaks. Garanteeritud pole ka tööturu elavnemine. See, kui USA raha juurde trükib ja Hiinalt laene võtab, ei parenda kuidagi majanduse elavnemist Eesti tööturul. Ega see fakt ka väga palju ei lohuta, et meie riigil on väike laenukoormus. See toimub alati kellegi või millegi arvelt.

On ju avalik saladus, et uued finants-majanduskriisid koguvad juba tuure. Kui näiteks Saksamaa eurotsoonist lahkub, laguneb kogu eurotsoon koost ning sellega koos ka Euroopa Liit tervikuna, millele võib järgneda vajadus üle-euroopalise kõva käe järele, kes riigid kaosest välja tooks. Selle tagajärjel võib Euroopa Liit laguneda veel rohkemateks kildudeks, kui ta enne liitumist oli.

Äriprojekt Euroopa Liit ja euroraha pole veel seni korralikult käima saanud. Ajaloolised, traditsioonidega ning religioonidega seotud taagad pidurdavad stabiilse liidu tekkimist. Lõimumise asemel on see tekitanud vastandumist. Liialt palju on multireligioossust, multiökonoomsust ning multikultuurilisust. Üks riik on nõus kompromissideks, eneseohverduseks, teine jälle mitte. Me ju keegi ei soovi olukorda, kus kusagilt kulisside tagant tõuseb esile üks ja ainus karismaatiline juht, kes kõva käe ja sõnaga paneb kõik riigid enda pilli järgi tantsima – aga kas meil siis üleüldse enam tantsutuju on?

Globaalne küla globaalse rahaga paraku ei lahenda globaalseid probleeme, mille põhjused on hoopis aastasadade või –tuhandete tagustes geopoliitilistes religioossetes taustsüsteemides.

Riikide vahel pole olemas üheselt võrdseid huvisid, kuna siin otsustab pragmaatilisus, mitte altruism – seda ka julgeolekupoliitilises mõttes. On vaid erahuvid, mida püütakse oskuslikult serveerida huvidena teiste riikide heaolu tõstmiseks.

Kas Eesti riik tervikuna on reaalses, mängulises, valikulises, sund- või absurdisituatsioonis? Aga see on juba järgmise loo teema.

Valigem (valge laev pole veel väljunud) uppuva laeva asemel kasvõi mõni väiksem ja vähemluksuslikum, kuid usaldusväärsete kaptenite ja tüürimeestega laev, mis viiks meid turvaliselt oodatud sadamasse ning igavikuranda. Ka enne kevadisi valimis tasuks sellele mõelda.