Riigikontroll: riigil puudub omavalitsuste maast ülevaade

Riigikontroll koostas ülevaate valdade ja linnade maast, analüüsides nende maaomandi kujunemist ning kasutamist alates omandireformi algusest. Selleks vaadati läbi riigi andmekogudesse maade kohta kogutud info ning 16 aktiivselt oma maad võõrandanud või koormanud omavalitsuses ka maaga toimunud tehinguid.

Ülevaates on piirdutud tähelepanekute kirjeldamisega, kuidas ligi paar aastakümmet arengut on omavalitsuste maid kujundanud ja milliseid tulemusi andnud. Taas kord on tõstetud esile probleem, et maareformi kiire lõpuleviimine on takerdunud. Kuna ülevaates on keskendutud munitsipaalmaade temaatikale laiemalt kui maareform, ei ole riigikontroll reformi lõpuleviimise võimalikke variante kaalunud.

Omavalitsuste meelest on peamiseks probleemiks see, et neil ei ole oma ülesannete täitmiseks maad piisavalt. Ülevaate koostamise käigus leidis riigikontroll, et omavalitsuste maavajadust ei ole välja selgitatud, nagu ei ole ülevaadet ka selle kohta, palju omavalitsustel maad juba on, sest riigi andmekogud ei võimalda selle kohta täielikku infot saada.

Enamiku oma maadest on vallad ja linnad saanud riigilt maareformi käigus tasuta. 2010. aastaks oli omavalitsustele sel viisil antud kokku ligi 15 000 maatükki kogupindalaga ca 30 000 hektarit (s.o vähem kui 1% kogu Eestis registreeritud maast). Ülejäänud maatükid on omavalitsused saanud kas ostmise, pärimise või kinkimise teel ning riigilt, kui see on oma maid neile võõrandanud.

Mõned vallad ja linnad on saanud maareformi käigus riigilt sadu hektareid kas enne 1940. aastat omavalitsustele kuulunud mõisamaid või Nõukogude-aegseid sõjaväemaid ning kasutanud neid arenduseks ja tulu teenimiseks; teistel on tulnud maad hankida muul viisil.

Omavalitsustest on pindalalt kõige rohkem maad antud maareformi käigus Tallinna linnale (3722 ha), Tartu linnale (1315 ha) ja Rae vallale (1084 ha). 40% omavalitsustest on saanud maareformi käigus tasuta maad vähem kui 50 hektarit. Valdav osa maadest (81%) on munitsipaalmaalomandisse antud maa asukohajärgse maavanema otsusel, ülejäänud juhtudel on otsustajaks olnud valitsus, kellel on munitsipaliseerimise üle otsustamisel maavanemast laiem kaalutlusruum.

Kummalisi skeeme munitsipaalmaade võõrandamisel on kasutatud peamiselt varem ja üksikutes omavalitsustes: näiteks Viimsi vallale andis valitsus kõikidest teistest varem, juba aastatel 1993–96, sadu hektareid sotsiaal- ja kümneid hektareid elamumaad, mis praeguseks on valdavalt võõrandatud. Valla esindajate sõnul pole seetõttu vallas nüüd maad, kuhu näiteks lasteaedu ehitada, sest kõik on maha müüdud.

Riigi andmekogud võimaldavad saada täieliku ülevaate eraõiguslike isikute maaomandist, kuid seda, kui palju maad kuulub Eestis omavalitsustele, riiklikele andmekogudele tuginedes öelda pole võimalik. Põhjuseks on asjaolu, et vallad ja linnad ei pea oma maid kinnistusraamatusse kandma. Valdavalt kinnistatakse vaid need maad, millega hakatakse tegema mingeid edasisi tehinguid.

Riigikontroll leidis, et objektiivse ülevaate saamiseks valdade ja linnade maast tuleks maade kinnistusraamatusse kandmine muuta omavalitsustele kohustuslikuks ning riigilõivud viia tasemele, mis võimaldaks munitsipaalmaa arvestuse korrastada mõistlike kulutustega.

Juhul kui maa andmine omavalitsusele on valitsuse otsustada, näitavad keskkonnaministri ettevalmistatud dokumendid, et hinnatakse seda, kas valdkond, milleks maad taotletakse, on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Viimastel aastatel on näiteks leitud, et ettevõtlusega tegelemine ei ole omavalitsuse ülesanne ning neil puudub õigus saada enda omandisse tasuta elamu-, tootmis- ja ärimaad. Samas on varasematel aastatel selliseid maid munitsipaalomandisse antud üsna rohkelt.

Riigikontroll leiab, et otsustamaks maa andmisel seda, kas tegemist on kohaliku omavalitsuse ülesandega või mitte, peaks olema kõige kompetentsem otsuseid ette valmistama regionaalminister.

Samas – kuni omavalitsustel on maa saamiseks eri võimalusi, s.o tasuta või tasu eest ning põhjenduste alusel, mis otsustamisel sisaldavad subjektiivset momenti ja võivad seetõttu jääda läbipaistmatuks, on olemas viljakas pinnas riigi ja kohalike omavalitsuste vahel usaldamatuse tekkimiseks.