Kunstlik pereelu, millest õnnelikuks eluks jääb

Tracy Lettsi näidend "Augustikuu", mis on võitnud ka Pulitzeri preemia, on mitmetahuline pähkel pureda - see on lugude rägastik ühes suures loos, pere suur mure paljude väikeste keskel.

Lugu võlub oma mitmetahulisuse, peente nüansside ja alatise päevakajalisusega. Olgu see täna või kümne aasta pärast, inimeste küsimused, mured ja probleemid on ikka sarnased.

"Augustikuud" võib nimetada klassikaliseks psühholoogiliseks peredraamaks, mis vaatleb luubi all ühe pere elu ja võtab vaevaks põhjalikumalt süveneda, millised keerdkäigud, arusaamad, hirmud, kartused, soovid ja rõõmud seda koos hoiavad.

Miks inimesed mingites olukordades nii käituvad, nagu nad käituvad, või miks millegipärast ootuspäraselt käitumata jätavad. Miks on mõni peres eelistatum kui teine ja miks ühtesid tögatakse nende vanemate pattude pärast rohkem kui teisi.

Kurvad uudised. See on lugu Ameerikas Oklahomas elavast perekonnast, kes ühel kuumal suvelõpul taas vanematekodus kokku saab, ent mitte meeldivate või heade uudiste pärast. Hoopis kurva sündmuse sunnil.

Perepea on salapärastel asjaoludel kadunud. Salaja narkootikume tarbiv ema, kelle rollis on Ita Ever, on sellest kõigest aga ülikurnatud ja kokkuvarisemise äärel. Talle tulevad toeks tema kolm tütart koos abikaasade/elukaaslastega - kõik isemoodi oma eluga ummikus.

Probleemiderägastikus pered. Kelle mees petab ja laps on ülekäte läinud, keda ema kiusab ega mõista ning kes on elu pikkade otsingutega lõpuks finišisse jõudnud. Kõik see on nende naisterahvaste argipäev, mille võiks üks ühele kanda Oklahomast üle ükskõik millise linna inimeste eludesse.

Eesti Draamateatri väärika näitlejateplejaadi on selle loo tarbeks ühes hingama pannud Priit Pedajas, ja väga peenetundeliselt. Et tegelasi on arvukalt ja kõigil oma rida ajada, probleemid lahendada ja lüngad täita, siis ei katke hetkekski lavastuse pingelisus. Lugu kerib ennast aegamööda lahti oma rohkete nüansside ja keerukate psühholoogiliste käikudega.

Näitlejatööd selle ühtpidi nii tavapärase, ent samas nii pisidetailiderohke loo mängimisel on suurepärased. Ülle Kaljuste, kellele ka varem jõuliste tegelaskujude mängimine sobinud, teeb seda antud lavastuses väga nauditavalt. Ka abielupaari rollis oleva Ain Lutsepa ja Maria Klenskaja klapp on hea. Äramärkimist väärivad ka Ita Everi krõbeda ütlemisega matriarhaadi roll ja üsna lühikeseks jääv isa roll Lembit Ulfsakilt. Hea tekst teeb ära pool heast lavastusest. Ja seda "Augustikuus" jagub.