'Saatke oma rahakotist mulle foto.'

"Kas te mulle saate oma rahakotist pildi saata? Oma kupüüridest seal rahakotis?" küsib Siilats. Ta võttis 2009. aastal oma ettevõtetest 15 miljonit krooni ehk ligi miljon eurot omanikutulu.

"Ma saan aru, et te leiate, et selline lugu ei ole õigustatud?"

"Kindlasti mitte - see on inimeste taskutesse piilumine," jääb ta enesele kindlaks ega soovi oma rahalist seisu kommenteerida. Ja tegelikult usub ta, et kui ajakirjandus dividendiedetabelit ei koostaks ega ettevõtjate rahakotile tähelepanu ei pööraks, saaks riik rohkem maksutulu. "Riigi seisukohalt peaks olema dividendide väljavõtmine igati soositud, sest sel hetkel makstakse maksu. Selles mõttes peaks riik võib-olla hoolitsema selle eest, et iga dividendimaksja ei satuks kohe ajakirjanduse ja avalikkuse huviobjektiks. Siis makstaks ka rõõmsama meelega endale dividendi välja ja riik saaks ühtlasi kasumimaksu," põhjendab ta.

Ettevõtja tublidust dividendi määramine tema sõnul ei näita. "Tublidust näitab võib-olla kasum. Väljavõetav dividend ei näita tegelikult mitte midagi," arutleb ta. See võib tema sõnul minna isiklikku tarbimisse, aga ka tagasi ettevõtetesse.

Kas Tamming üllatab? "See 2009 on ju nii vana juba. Tehke 2010," ütleb valuuta ja kullaga kaupleva ASi Tavid suuromanik Alar Tamming. Tema võttis ettevõttest 2009. aastal välja 23,4 miljonit krooni (1,5 miljonit eurot).

"Ma olen seda elu korraldamiseks kasutanud. Aga olen ostnud selle eest ka kulda, et valmistuda tulevaseks hüperinflatsiooniks. Et mul osa raha jääks ikkagi järele," räägib ta. Tamming on veendunud, et kui valitsused trükivad jätkuvalt raha juurde, siis ei saa see lõppeda teisiti kui hüperinflatsiooniga. See aga tähendab rahasüsteemi kokkukukkumist. "Säilivad ainult varad, mis pikaajaliselt suudavad elada," põhjendab ta oma investeeringuid. "Kui ma seda aga teistele soovitan, siis kõik ütlevad, et ma tahan rikkaks saada. Mul seda vajadust ei ole," lisab Tamming.

Dividende maksab ta endale kindla süsteemita. "See sõltub alati hetkevajadustest. On vaja teha mingi investeering või sõltub see minu enda kulutustest. Kasum on meil ju alati palju suurem," räägib Tamming.

Tamminguga üpris ühtemoodi mõtleb Eestis purjetamisvarustust tootev ja põhiliselt Euroopasse eksportiv sakslane Gerhard Eberle. Ta usub, et tõsisemad probleemid ootavad alles ees ja põhiliseks probleemiks suures pildis on euroala võlakriis ning USAst alguse saav raha odavnemine. Tema ise, maailma mõistes tilluke tegija, loodab olla paindlik.

Eberle määras 2008. aastal oma kolmest Eesti ettevõttest kokku 112,3 miljonit krooni (7,2 miljonit eurot) dividende. Välja sellest maksis ta aga 26 miljonit (1,7 miljonit eurot). "Keerulistel aegadel tuleb olla paindlik. Just seetõttu peab sul olema kiire ligipääs likviidsetele vahenditele. Kuulutasime välja ka suured dividendimaksed, et olla hea investeerimisvõimaluse korral kiirelt valmis reageerima," selgitab Eberle.

Mis kriis? Igal aastal dividendiedetabelisse mahtuv Skinest Grupi omanik Oleg Ossinovski sõnab, et nende tegevust pole kriis eriti mõjutanud. "Me oleme ju raudteelased. Raudteed kriis praktiliselt ei puudutanudki ja kaubaveod ei vähenenud," räägib ta. See lubas Ossinovskil ka 2009. aastal tublit dividendi saada. "See oli nii ammu," ei suuda ta enam meenutada, mida rahaga tegi. Kuid lisab siis, et ilmselt kulus osa rahast maja peale. Samuti tegi ta väärtpaberiinvesteeringuid.

Võitja vaikib. Mis puutub aga tänavusse dividendiedetabeli võitjasse Toomas Annusesse, siis tema käest kommentaari saada ei õnnestu. Sügisel "Äriplaani" konverentsil esinedes soovitas ta ettevõtjatel hoida finantsvaru, mida keegi ei saaks ära võtta. Seda raha saaks kasutada pere toitmiseks ja õigusabi eest tasumiseks. Annus ise on kohtu all maadevahetuse kriminaalasjaga seoses. Dividendid siiski pelgalt kohtus käimisele kuluda ei saa. Annusega samas asjas süüdistatava ASi Järvevana kulutused õigusabile on viimasel kahel aastal olnud umbes 8 miljonit krooni. Kui selle summaga võrrelda, siis peaks ka Annusel isiklikku finantsvaru piisavalt jaguma.

Mina pean seda äärmiselt normaalseks. Kui seda maksutulu kasutatakse maksumaksjate hüvanguks, siis on see äärmiselt normaalne.

Selge see - me tahame, et tänavad oleks valgustatud, lumi ära veetud, politsei ja meditsiin töötaks. Ja selles mõttes on see elementaarne, et makse tuleb ka maksta.

Mina olen üldiselt Eesti Vabariigi maksupoliitikaga rahul. Nii kaua, kuni see võimaldab ilusasti, selgelt ja arusaadavalt makse maksta. Ma sõnastaks selle nii, et maksu on alati tore maksta, kui reeglid on lihtsad ja selged ega muutu üleöö.

Kui ei pea maksu makstes mõtlema sellele, kuidas võib muutuda olukord viie-kuue aasta pärast, ja ega siis tehtud seadusandlikke muudatusi ei rakendata tagantjärele.