Rikkaim leedukas eelistab Eestit

Eestis asutati kaks ettevõtet, Genira Group Holdings ja Klarus Group Holdings, mis võtsid üle samanimelised Leedu firmad. Äriregistri andmetel on kahe firma kapital kokku 1,3 miljardit krooni (83 miljonit eurot). Milleks täpselt Eestisse toodud raha kasutatakse, pole teada. Tõenäoliselt on tegemist likviidsuspuhvriga firma arvukatele äridele. Äripäeva küsimuste peale teatati Maxima pressiesindaja kaudu, et grupi omanikel pole kombeks oma rahaasju kommenteerida.

Mammutkontserni omanike näol on tegemist pereliikmete ja lähedaste sõpradega. Äri on aastaid omanud vennad Numaviciused ja vennad Marcinkeviciused. Väiksemad osanikudki on oma sidemed vendadega tsementeerinud, abielludes nende õdede ja nõbudega, kirjutas Eesti Päevaleht mõne aasta eest. Kontserni omanike arv on püsinud kümne ringis.

Meediasse ei trügi. Praegu on kontserni suurim omanik Nerijus Numavicius, kes värskelt eile Leedu majandusportaalis ekonomika.lt avaldatud rikaste edetabeli pika puuga võitis - tema vara väärtuseks hinnatakse üle 700 miljoni euro. Võrdluseks, Eesti rikkaimaks peetava Hillar Tederi vara väärtust hindab Äripäev 300 miljoni euro kanti.

Leedu ajakirjanik Ramunas Kontrimas nimetab VP omanikke haideks, ent mitte koletisteks. "Nad tegutsevad vaikselt, väga oskuslikult ning efektiivselt," ütleb ajakirjanik. Tema sõnul pole põhjust äriperekonda ülbeks pidada või kui, siis natuke, sest seltskond hoiab omaette ja väldib meedia tähelepanu. Näiteks pole neid kunagi nähtud klantsajakirjades. Suurem osa omanikest elab 24tunnise valvega suletud piirkonnas Vilniuse lähedal.

Muutused omanikeringis. Et suures äris ei saa läbi päris ilma skandaalideta, näitavad ka leedukate teod, samas pole nad Leedu ajakirjaniku sõnul sattunud ühtegi suurde jamasse. Välja võib tuua ühe kära tekitanud juhtumi, kus ärihaid läksid võitlusse maksuametiga, kui ostsid puudega inimestele kuuluvalt organisatsioonile hinnalise kinnisvara ja nõudsid ametilt tagasi 30 miljonit eurot (470 miljonit krooni) käibemaksu, kuna tehingu teine pool, puudega inimeste organisatsioon nautis maksuvabastust. Suurema osa VP omanike nõudest rahuldas amet kiirelt ja kuigi ärimehi võis juba siis pidada võitjateks, jätkati lahingut ülejäänud 8 miljoni euro (122 miljonit krooni) pärast.

Viimasel ajal ei valitse VP omanike ridades tõenäoliselt idüll. Kontserni senine suuromanik Nerijus Numavicius sai konkurentsiametilt loa oma osaluse kahekordistamiseks - 40 protsendi lähistelt umbes 70 protsendile. Ülejäänud omanikud jäävad seega tugevalt tagaplaanile. Üks pikaaegseid grupi suuremaid omanikke Žilvinas Marcinkevicius võib Leedu meedia andmetel omanikeringist sootuks lahkuda.

Arstid lõid äris läbi. 1990. aastate alguses arstideks õppinud seltskond alustas äritegevust pisikese poekese omandamisega 1992. aastal. Neil oli idee osta raskustes firmasid, need üles töötada ja kiiresti edasi müüa. Soetatud poodi aga ei õnnestunud kiiresti müüa ja nad avastasid, et jaekaubandusega saab ka raha teenida. Nende kaubandusimpeerium hakkas jõudsalt kasvama 1998. aastal, kui suure kasuga müüdi Taani firmale Panevežyse suhkrutehas. Teenitud raha otsustasid nad investeerida kaubandusse.

"Kogu ketti kuulub praeguseks Balti riikides ja Bulgaarias ligi 430 kauplust, kontserni aastakäive ulatub 35 miljardi kroonini (224 miljonit eurot) ja töötajaid on ligi 24 000," kirjutab Eesti Maxima poeketist oma kodulehel. Maxima kauplused on vaid osa äriimpeeriumist, mille võtmetegevusteks võib pidada veel ravimi- ja kinnisvaraäri ning toiduainetööstust.

Kriisi ajal investoriks

Üle kümne aasta ehitusfirmat Viimsi Keevitus omanud Jaak Ritso kogus 2009. aastaks ettevõttele pea 90 miljoni kroonise (6 miljoni eurose) vaba raha puhvri ja otsustas siis, et säästud tuleb väärtpaberitesse kasumit teenima panna.

Firma väärtpaberiportfell on mõnekümne miljoni kroonine ja püsib plussis, Ritso sõnul ikka üle 10 protsendi. Kuhu täpselt raha paigutatud on, ei taha ta avaldada, ütleb vaid, et võimalikult erinevatesse valdkondadesse ning peamiselt väljapoole Eestit. Osa investeeringuid valib Ritso ise välja, aga ettevõttel on selleks ka eraldi tiim. "Kui põhitegevus ei tooda, siis investeeringud toodavad," sõnab ta.

Aastatega kogutud likviidne vara ei teeni siiski üksnes investeerimise eesmärki. Paaril viimasel aastal on firmal turg üsna tugevalt ära kukkunud ning liiga madala hinnaga võidetud tööd on toonud valusaid kaotusi. Just siin tulid appi firma kontol seisnud kümned miljonid kroonid.

Kahjumlikud hanked. "Võitsime hankeid liiga madala hinnaga," nendib Ritso nüüd tagasi vaadates. Kui 2009. aastal teenis firma pea 40 miljonit krooni (2,4 miljonit eurot) kasumit, siis eelmise aasta kahjum tõotab tulla sarnases suurusjärgus. Kukkumine toimus kõrgelt, kuid tugev puhver võimaldab püsti tõusta ja tolmu maha pühkida.

Ehitusturu hääbumist ilmestas Viimsi Keevituse jaoks kas või see, et kui varem moodustas erasektor 90% käibest, siis paaril viimasel aastal tekkis samas suurusjärgus avaliku sektori töid, mille võitmine sundis hindu lati alla suruma. Lisaks, kui enne 2009. aastat tegutses firma Tallinnas ja lähiümbruses, siis kriis sundis võtma vastu töid üle Eesti, näiteks Saaremaal.

Viimsi Keevitus alustas omal ajal sisetöid umbes viie töötajaga, nüüd on töötajaid 30 ringis ja kanalisatsioonivõrkude ehituses konkureeritakse suurte ehitusfirmadega, nagu Merko. Ritso sõnul on konkurente siiski keeruline välja tuua, suurim konkurent võib olla ka suurim tellija, sest tema firma teeb nii pea- kui ka alltöövõtte.

Dividende maksab vähe. Viimase kolme aasta jooksul on Ritso firmast välja võtnud ligi 10 miljonit krooni (0,6 miljonit eurot) dividende, mis vaba raha hulka arvestades pole kuigi suur summa. "No palju inimene ikka kulutada jõuab," naerab Ritso.

Vaidlused ja äriprojektide takerdumine on põhjuseks, miks Anatoli Kanajevi varadest üle 80 protsendi ehk 24 miljonit eurot (383 miljonit krooni) on seisnud pangakontol.

"Kõige tähtsam eesmärk on Muuga sadamas asuva konteinerterminali arendamine. Juba viimase viie aasta jooksul on meil Tallinna Sadamaga diskussioon selle üle, meie soovime maad juurde saada, et suurendada terminali võimsust, aga Tallinna Sadam ajab mingit oma poliitikat. Nende arvates ei ole Transiidikeskus see partner, kes peaks arenema ja investeerima," räägib Kanajev.

Kui leping õnnestuks sõlmida, siis oleks Transiidikeskusel kohe esimesel aastal vaja investeerida 150 miljonit krooni. Seetõttu pole Kanajev oma vara ka kuhugi mujale investeerinud, vaid hoiab seda kontol kavandatava investeeringu tarbeks.

Tema teises firmas Kentaur on samuti suur osa varadest rahana pangakontol. Selle raha investeerimine seisab mitme detailplaneeringu taga. Esimene suur projekt on kaubandus- ja meelelahutuskompleks Koplis.

Teine projekt on kavandatud Tallinnasse Orlovi lossi kõrvale. Sinna kavatseb Kanajev rajada meditsiinikeskuse ja 200kohalise hotelli. Selle arenduse vastu sõdivad aga naabruses asuvate villade omanikud.

"Mina olen valmis investeerima. Raha on, soov on, võimalused on, ideed on, kuid millegipärast ei võeta neid positiivselt vastu. Ma ei tea, miks. Ma loodan, et need on ainult ajutised raskused," räägib Kanajev.

Investeerimisvõimalusi otsivad ka portaali Auto24 maha müünud noored ärimehed Marko Milius ja Elmo Sarapuu. Nemad hoidsid müügist teenitud sadakonda miljonit krooni paar aastat hoiustel, kuid nüüd on nende sõnul käes kauaoodatud aeg investeerida.

"Oleme oodanud õiget hetke ja alates eelmisest aastast oleme hakanud investeerima," räägib Milius. Täpsemalt ei soovi ta aga investeeringutest rääkida.

Miliuse sõnul pole nemad Sarapuuga kuigi riskialtid, sellest ka raha hoidmine, kuni majandus helgemaid toone võtma hakkas. "Investeerime siis, kui on näha, et mingi väike tõus juba on olnud. Saadav kasu on siis küll väiksem," räägib ta.

Kriisist on ettevõtjad õppinud, et fondidesse nad oma raha edaspidi ei paiguta. "Meiegi oleme oma vitsad kätte saanud. Edaspidi investeerime otse aktsiatesse, mitte fondidesse, kus pole selget pilti, mida tehakse," on Milius kindel.

Kinnisvaraärimees Madis Habakuk on tema suurosalusega Estonian Business School Groupi kontol juba mitmendat aastat hoidmas suurusjärgus paarsada miljonit krooni (13 miljonit eurot) vaba raha.

"Põllumaad pole meile mõtet pakkuda, aga oleme huvitatud näiteks arendustest, millel on juba olemas detailplaneering või ehitusluba, aga ka näiteks mõned ehitusjärgus majad," räägib Habakuk. Ta usub, et kinnisvarasektoris on parim investeerimisaeg veel ees. Habakuke sõnul ei ole Eestis ülemäära palju ettevõtteid, millel pole probleeme likviidsusega ning tema ei taha kuuluda rahatute ettevõtjate hulka. Lisaks sellele, et vaba raha puudumine takistab äritegevust ja lõikab ära võimaluse kriisist kasu saada, oleks rahapuudus ka psühholoogiliselt raske. "Mina ei taha, et mu pea kohal pidevalt kirves ripuks," räägib ta.

Habakuk usub, et paar aastat kestab see aeg veel küll, kus vaba raha on kuninglikus staatuses.

Soomlasest ärimees Martti Viljami Keski-Pukkila (64), kes ajas Rootsis üle 20 aasta mööbliäri ja müüs oma ettevõtted üle kolme aasta tagasi Masku kontsernile, tõi soodsa maksukeskkonna tõttu oma elutööga teenitud raha Eestisse, et seda siit edasi investeerida.

Suure äriga otsad kokku tõmmanud Keski-Pukkila ei soovinud intervjuud anda. Eestisse tuli ta seepärast, et tunneb siin end koduselt ja see on Soomest vaadatuna peaaegu lõunamaa. Eestis on ta palganud enda äri raamatupidajaks maksukonsultant Jüri Kalda, kelle sõnul pole tema kliendil plaanis uusi suuri ärisid käima lükata, pigem saab temast passiivne investor. "Ta on tagasihoidlik inimene," iseloomustab Kalda Keski-Pukkilat, kes endast ise rääkida pigem ei soovi.

1987. aastal asutas Keski-Pukkila Rootsis firma Läderinvest AB ja kasutas kaubamärki Finnlandia Möbler. Samal aastal asutas firma Fastighetsbolaget Studio Interiör AB. 2007. aasta sügisel müüs ta oma ettevõtted maha Masku Sweden AB-le.

Ingliskeelne tarkusetera cash is king tõusis kriisi ajal au sisse, kuid on oht, et cash'ist (vaba raha) saab kiiresti trash (rämps), kui liiga pikalt rahasse istuma jääda.

Suurettevõtja Urmas Sõõrumaa nendib, et kui 3-4 aastat tagasi ei pidanud ta seisva raha kogumist mõistlikuks, siis nüüd arvab, et vaba raha on kuningas.

Edukas tekstiiliärimees Gerhard Eberle hoiatab aga, et hoogustuv inflatsioon kukutab seisva raha kiiresti kuninga staatusest rämpsuks. "Vaba raha oli kuningas kriisi esimeses pooles. Samas on likviidsus praegu muidugi vajalik, et oleks aega valmistada hoolikalt ette hajutatud riskiga investeeringud varaklassides, mida inflatsioon nii kohutavalt ei räsiks nagu sularaha," räägib Eberle. Tema sõnul on oluline põhitegevuse arendamine. Ta ostab uut tehnikat ja toorainet, enne kui inflatsioon tuurid üles võtab, ning plaanib investeerida tootmishoonetesse, et vähendada küttekulusid.

Sõõrumaa, kelle arvukatest äridest ühe kontol ilutses 2009. aasta lõpus üle poole miljardi krooni (34 miljonit eurot) osaluste müügist teenitud vaba raha, on investeeringute asemel panustanud miljarditesse kroonidesse ulatunud võlakoorma vähendamisse.

Olen oma äride laenukoormust kordades vähendanud, lausub Sõõrumaa. Ta on veidi kurblik, kui räägib, et istub parasjagu enda Rotermanni kvartalis, millele kriis on mõjunud kõike muud kui hästi. "Kui Hollandi kuninganna käis siin jalutamas, siis ta küsis minult kolm korda, et kas tõesti need tänavad on tehtud eraraha eest," jutustab Sõõrumaa ja jätkab, et sellised miljööväärtuslikud arendused koos väljakute ja jalutusteedega võiksid Eestiski valmida avaliku sektori toel, nagu see toimub mujal, jõukamates riikides.

Sõõrumaa plaanib vabanevad eurod kasutada olemasolevate äride tarbeks. "Püüan jääda oma põhiliistude juurde, mitte end killustada sellisel määral nagu minevikus," arutleb Sõõrumaa.