Ärikultuur 15 aastat tagasi

Eesti Krediidipanga juhatuse esimehes Andrus Kluge sõnul oli ärikeskkond Eestis 15 aastat tagasi praegusega võrreldes mitteformaalsem, naiivsem ning spontaansem. "Kõik tegelesid siis kõigega." Praegu aga ollakse keskendunud põhitegevusele.

Pankade ja turvalisuse vaatenurgast oli siis olukord palju rahulikum. "Nii keerulisi lahendusi nagu praegu võib petmiseks välja mõelda, ei osanud siis ettegi kujutada," rääkis Kluge. Nüüdseks kogutud kogemustepagas, mis võib juhtuda, on nii suureks kasvanud, et võib hakata mõnikord töödki segama.

Pangad tunnetavad sotsiaalset rolli. Pangad tegutsevad Kluge hinnangul praegu eetilisemalt, tunnetades selgemalt sotsiaalset rolli. "Tol ajal ei mõeldud sellele. Üheaegselt tegeleti paljude asjadega, nii et võis juhtuda ka kliendiga konkureerimist. Praegu on pangad oma tegevuse selgelt positsioneerinud."

Ettevõtluses võeti 1990ndatel rohkem riske, aga rohkem oldi valmis ka ise vastutama. Ei mõeldud nii palju sellele, kuidas oleks pehmem maanduda, kui äriplaan ei teostu. Praegu on kahju kannaatamiseks suurem tõenäosus.

Kui 1990ndatel aeti taga eelkõige majanduslikku kasu, siis praegu on normaalne, et ettevõte, kes kasutab siinset tegevuskeskkonda, peab andma ühiskonnale ka midagi tagasi, usub Kluge.

"Eks sõltub ka igaühe ahnusest. Aga pelgalt kapitalistlik kasumlik lähenemine pole õige," ütleb ta. "1990ndate alguses polnud ju normaalseid elamistingimusigi, mida praegu iseenesestmõistetavaks peetakse. Eesmärk oli elatustaseme tõus. Sponsurlusega tegeleti ka siis, aga laiemalt sellele ei mõeldud. See on ühiskonna loomulik areng, et kõigepealt teenitakse kapital ja siis on võimalik seda jagada."

Ehkki meil pole see veel nii levinud nagu näiteks Ameerikas, kus propageeritakse rikaste raha jagamist, levivad ka meil järgmise 5-10 aasta jooksul sotsiaaldemokraatlikud seisukohad aina rohkem, usub Kluge

1995. aastast juhtimiskonsultandina tegutsenud Margus Alviste, kes on uurinud ka paarituhande aasta vanuseid suhtlemistavasid, ütleb, et viimase 15 aastaga pole ärielus muutunud mitte meie käitumine, vaid suhtumine sellesse. "See, mida aktsepteeritakse ja kuidas asjadest räägitakse, on muutunud. Muutunud on moraal ehk tavad ja kombed. Rohkem on variserlikkust. Räägitakse nii, nagu ühiskond ootab, aga tegutsetakse ikka varasemaga sarnaselt," sõnas Alviste.

Rohkem on kahepalgelisust. Alviste toob näite, et kui 1990ndate alguses ja keskel oli ettevõtjate mõtteviis orienteeritud eelkõige kasumlikkusele, siis praegu räägitakse palju sotsiaalsest ettevõtlusest ja -vastutusest. "Aga see on kahepalgeline. Neljasilmavestlustest ettevõtjatega selgub, et see on enamasti ühiskonna survest tulenev jutt. Tegelikult hindavad ja tegelevad sellega väga vähesed. Ehkki ka selliseid muidugi on," sõnas Alviste.

Samad trendid on Alviste hinnangul nähtavad ka avalikus sektoris, kus räägitakse ühte, aga tehakse hoopis teist. Kui selletaoline käitumine algab poliitikast, siis mida ärimeesteltki loota. "See on omane kogu Euroopa ja Ameerika kuluurile. Hinnatakse, et oleme kultuursemad, ühiskonnale söödetakse ette üha rohkem sotsiaalseid programme, aga tegelikult toimub tõe moonutamine. Moraal taunib petmist, samas kasutatakse massiliselt kaudset petmist, ehk räägitakse üht ja tehakse teist, mis samas ei tundu valetamisena, vaid normaalse käitumisena."

Entusiasmi pole kaugelt enam nii palju kui 1990ndatel. Alviste hinnangul on vähenenud ka eestlaste ettevõtlikkus. Kui 1990ndatel tundus, et kõik teed on lahti ja entusiasmi oli palju, siis rikkuse suurenemisel riskijulgus väheneb. "Ettevõtlikkus on jäänud maha 1990ndatesse. Riskimisvalmidust on praegu liiga vähe."

Lisaks puudub meil kasvumootor ja potentsiaal, mille põhjal kasv tekkida võiks. Tooraineressurssi meil pole, tööjõudu on vähe ja kvalifitseeritus madal. Ka töömentaliteet läheb alla, sest oleme läänest võtnud üle mudeli, mille järgi tahetakse saada mugav elu võimalikult vähese vaevaga.

Alviste sõnul ei oska me peremehelikult rinda ette lüüa ega adekvaatselt oma potentsiaali hinnata. "Meil puudub visioon ja strateegiline planeerimine. Me pole oma võimalusi kaugelti piisavalt ära kasutanud," ütleb ta.

Advokaadibüroo Sorainen vanempartneri Aku Soraineni sõnul oli 1990ndate algus Eestis põnev aeg: Eesti oli koht, mis polnud kaugel Helsingist, ent samas nii erinev.

Aku Soraineni sõnul oli 1990ndate äri- ja liikluskultuur sarnane: oldi kannatamatud, kiired ning vähe arvestati teistega.

"Sõitsin vana Škodaga Viru väljaku ristmikult Narva maanteele, kui minu taga oli BMW, millele ma ette jäin. BMW andis algul signaali, et ma eest ära sõidaksin. Siis põrkasid nad oma autoga vastu minu oma ja seejärel tulid autos olnud neli meest välja ning hakkasid minu uksi kangutama. Õnneks pääsesin siis juba oma autoga liikuma," meenutab Sorainen.

"See oli põnev aeg ja võtsin seda nagu seiklust. Eesti polnud kaugel Helsingist, aga samas nii erinev. Praeguseks on Eesti ärikultuur muutunud palju sarnasemaks Põhjamaade omaga," sõnas ta.

Nii firmad kui ka eraisikud arveldasid siis sularahas. Maksetähtaega polnud, tasuda tuli samal päeval või ette. Firmad tekkisid ja kadusid. Kui nüüdseks on aru saadud ettevõtte maine olulisusest, et see on suurim väärtus, mis firmal olla saab, siis tol ajal loodi firma, tehti vajalik tehing ning lõpetati firma tegevus.

Ärieetika on muutunud palju paremaks, räägib Sorainen. "Praegu saavad inimesed aru, et maine pole oluline mitte ainult ettevõtete, vaid ka inimeste enda puhul, seda eriti praegu, mil kõik pahateod on internetist leitavad. Mulle tundub, et inimesed pole viimase kahekümne aasta jooksul nii palju oma mainele ja ärieetikale mõelnud kui nüüd," ütles ta.

Küsimused, millega advokaadibüroosse pöördutakse, on aga jäänud samaks. "Paljuski on asjad läinud küll komplitseeritumaks. Praegu on seadusi rohkem ja need on põhjalikumad kui 15 aastat tagasi."

Sorainen leiab, et eestlased on praeguse ajani ettevõtlikumad kui soomlased, ka meie keskkond ja maksusüsteem soodustab seda. Soomes ollakse heaoluga rohkem harjunud.