Buumiaegne arenguhüpe

Majanduskasvu soodustas hulk tegureid. Madal intressitase pani aktiivselt tarbima, turgutades sisenõudlust ja lükates tagant kinnisvara- ja ehitushindasid ning paljusid teisi majandussektoreid. Eestis oli vähe valdkondi, kus ettevõtjad ei oleks nautinud rekordilist käibe kasvu ning kasumlikkust.

Oluline majanduse kiirendaja oli ka Euroopa Liit, kust elu edendamiseks laekus miljardeid kroone. Tööjõu vaba liikumine avas töövõtjatele mitme jõuka riigi tööturu ning sundis nii ka Eesti ettevõtjaid kiires tempos palku tõstma.

Kiire palgatõus. Üks olulisemaid majanduse kiirendusfaktoreid oligi tööpuuduse vähenemine, millele sekundeeris keskmise palga tõus 10 000 krooni piirimaile - umbes poole SKPst moodustas palk. Edule aitas kaasa ka majanduskasvu mõningane kiirenemine eksporditurgudel, eelkõige ELis.

Eurobaromeetri 2006. aasta sügisel tehtud uuringust selgus, et eestlaste rahulolu elu ja Eesti arenguga kasvas 2006. aastal varasemaga võrreldes tunduvalt, jõudes Euroopa Liidu riikide keskmisele peaaegu järele (rahuolijate protsent Eestis 79). Lätis oli eluga tervikuna rahul 63% vastanutest ja Leedus 66%.

Pankrotti ei kardetud. Samas kasvas ka laenukoormus. Kuna laenuga ostetud kinnisvara oli aga piisavalt kallinenud, lisas see kindlust, et isegi musta stsenaariumi korral ei oota ees pankrot.

Vaatamata üldisele optimismile hakkas siiski kõlama ka juba hoiatusi majanduse ülekuumenemise ohust. Nii ennustas näiteks 2006. aasta lõpus investeerimispankur Joakim Helenius, et majandusareng 2007. aastal aeglustub ja "pehme maandumise korral" on järgmise aasta majanduskasv 6-7 protsenti.

Kuna kõige kiiremini kasvasid ehitus- ja kinnisvarasektor ning kaubandus, arvati, et kasvu aeglustumine võib negatiivselt mõjutada eelkõige neid valdkondi, sest ollakse harjunud kiire kasvuga ja kavandatakse jätkuvalt suuri investeeringuid.