Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Meest sõnast, härga sarvest
Avaloos kurdab organisatsioonikonsultant Marus Alviste, et kuigi viimase 20 aasta tehnoloogia arenguga võib rahule jääda, on meie suhtumises ja käitumises näha tagasiminekut. Me räägime üht, aga teeme hoopis teist. Alviste tõi näiteks ettevõtjate suhtumise sotsiaalsesse vastutusse kui tüütusse kohustusse, mille on peale surunud ühiskond ja mida tegelikult eriti ei hinnata, ent sel teemal ollakse sunnitud kaasa rääkima, kuna üldsus nõuab.
Ettevõtjate suhtumist suurtesse valedesse on raske hinnata, küll aga olen viimasel ajal täheldanud, et oma sõnade juurde jäämise asemel on igapäevasuhtlusesse aina rohkem hakanud sisse lipsama pisivaled, mis samas on niivõrd läbinähtavad, et pole mingit lootust mõelda stiilis "mehe sõna maksab" või "meest sõnast, härga sarvest".
On mõneti mõistetav, et keeruline ja kiire aeg võib tekitada olukorra, kus mingil hetkel lubatud asjade tegemiseks aega ega jaksu pole. Ent vaevalt, et 20 aastat tegutsenud jätkusuutlikud firmad oleksid suutnud nii kaua toimida, kui nende tööd saadaks pidev valede oreool. Kui ettevõtte töötajas- või - veelgi hullem - juhtkond kasutab igapäevases suhtluses hädavalesid stiilis "ma pole kirju kätte saanud" või "olen kogu aeg haige/puhkusel/koosolekul", ei loo see läbinähtav valede kasutamine firma suhtes kindlust. Seda enam tuleb tunnustada organisatsioone, mis ka keerulisel ajal suudavad olla läbipaistvad ja sõbralikud ning oma tegevust ohjata.