Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Samad probleemid, mis 15 aastat tagasi
15 aastat tagasi oli aktuaalne Tartu maantee probleemistik. Põhirõhk tehtavate remonttööde osas lubati 1996. aastal panna just Tartu maanteele. See oli Eesti kitsaim teelõik, takistatud oli möödasõitmise võimalus ja probleemiks ummikud. Liiklus Tallinna-Tartu maanteel kasvas, samas polnud maantee oma tehnilise olukorra tõttu võimeline enam uusi sõidukeid vastu võtma. Maanteeamet sai aga 1996. aastal riigieelarvest investeeringuteks 55 mln krooni ehk ligi viis korda vähem, kui maanteehoiu arengukava ette nägi.
Omavalitsuste poolt kehtestatud maksud tekitasid pahameelt. Kehtima hakanud kohalike maksude seaduse alusel tohtis kohalik omavalitsus kehtestada 9 kohalikku maksu: reklaami-, teede- ja tänavate sulgemise-, mootorsõiduki-,
paadi-, isiku-, loomapidamis-, lõbustus-, kohalik tulu- ja müügimaks. Neist levinuim oli müügimaks. Viimase suurim lubatud määr oli 1% käibest. Lisamaksu kehtestamine tekitas kohalikes pahameelt, mille tulemusel suurimad maksumaksjad, näiteks tarbijate ühistud, hakkasid ennast mujale valdadesse registreerima.
Tallinna linnahall otsis investoreid. ÄrIkorruse ehitamisega jäähalli katusele loodeti panna piir viisteistkümmend aastat kestnud katuse läbijooksmisele. Kaks aastat oli seisnud eskiislahendus ärikorruse ehitamiseks linnahalli peale ning arhitekt Raine Karbi meelest oli lootusetu leida investor projekti jaoks, mis pidi plaani järgi maksma ligi 70 miljonit krooni.
Eesti pressist lipsas pea iga päev läbi sõna Brüssel. Enamasti kandis see endas sõnumit eestlaste soovist ühineda peatselt ELi majanduslike ning poliitiliste struktuuridega. Eestis ekspordiga tegelevate ettevõtjate põhimure oli enamasti oma töö kohandamine ELi nõuetega. Selleks oli välja antud ka "Valge raamat", mis andis Eestile 500 leheküljel direktiive ja meetmeid integreerumiseks ELi siseturuga. Nii pidid Eesti mööblitootjad kasutama Euroopa Liidu heaks kiidetud viimistlusmaterjale, sest keskmine euroinimene on allergiline. Kalevi magusetegijad olid sunnitud lisama läänes müüdavasse sokolaadi säilitusaineid, sest euroinimene on harjunud natuke kunstliku maitsega.
Autor: ÄP