Kiratsev sisetarbimine pärsib tootmise võidukäiku

Just viimase saavutamiseks on oluline ärgitada nii sise- kui ka välismaiste investorite huvi panustamaks raha Eesti tööstuse arenegu heaks. Eesti Arengufondi majandusekspert Heido Vitsur peab alanud aastat tööstuse, ennekõike just töötleva tööstuse kiire kasvu aastaks. Seda peaasjalikult põhjusel, et maailmamajandust mõjutab eelolevatel aastatel kõige enam Aasia väga kiire majanduskasv, sealsete maade majanduste ülesehitamine, milleks on vaja rohkem tööstuses toodetut kui teenuste sektori pakutavat.

Hanked muutuvad üleilmseks. "Mulle tundub, et vanal maailmal pole tööpuuduse leevendamiseks muud teed, kui asuda uuendama oma füüsilist infrastruktuuri, mis omakorda hakkab pakkuma tööd just töötlevale tööstusele," selgitas Vitsur. "Siinjuures on oluline arvestada, et kriis viis rahvusvahelise tööjaotuse uuele tasemele ja et nüüd hakatakse rohkem kui kunagi varem iga objekti rajamisel pakkuma tööd kellelegi tervest maailmast. Samuti seda, et konkurents on muutunud senisest veelgi tugevamaks ja kõikjale ulatuvamaks.

Satelliiditehnikat tootva ASi Vertex Estonia juhataja Aleks Rulkov usub, et majanduskriisi ajal on masinatööstuse sektor muutunud oma struktuuri ja sisu poolest, kuid muutunud on ka vastavad eksporditurud. Seega ei ole tema arvates õigustatud algava aasta prognoositavate majandusnäitajate võrdlus kriisile eelnevate aastate näitudega.

"Eesti masinatööstusele võib ennustada head aastat. Nii, nagu kaasaegsele tööstusele kohane, kasvab tööviljakus masinatööstuses kuni kolm korda kiiremini kui töötajate arv, müügitulu kasvu prognoositakse tänavu kuni 20%," lausus Rulkov. "Kuna töötus märgatavalt ei vähene, jääb surve palkade tõstmiseks olematuks, keskmine palgakasv ei ületa viit protsenti."

Ta leiab, et Eesti masinatööstuse konkurentsivõime suurim oht seisneb toormaterjalide, teenuste ja energiakandjate hinnatõusus.

Tööstus januneb investeeringute järele. ASi Viljandi Metall juhatuse esimees Jaak Sulg loodab, et Eestisse suunduma hakkavad finantsinvesteeringud leiaksid edaspidi buumiajaga võrreldes arukamat kasutust ning satuksid ennekõike tootmissektorisse, kust võiks eeldada ka loodava lisandväärtuse jätkusuutlikumat kasvu - see parandaks tema hinnangul kogu ühiskonna majandusjärge.

"Ilmselt jätkub ebastabiilsus hindade kujunemisel ning karta on baasressursside ja toorme hindade mullusest kiiremat tõusu," märkis Sulg. "Kuivõrd sisendkulude hinnad on tublis kasvus, siis hea müügitöö ja kuluefektiivsus omavad lähiaastatel märgilist tähendust kõigile tootjatele."

Ta lisas, et põhioasa metallitööstuse sektorist püsib ekspordilainel ja on seetõttu sõltuvuses protsessidest Skandinaavias. Siseturul ta erilist elavnemist ei prognoosi, kuigi märgib, et finantsvahendite aktiivsemat pakkumist on juba märgata.

"Oma tegemistes me peadpööritavaid arenguid ette ei näe ning üritame jätkata senisel tasemel. Tahame varasemast rohkem panustada uutesse tehnoloogiatesse, et olla vähem sõltuv paratamatult taas tekkima hakkava tööjõupuuduse probleemide ees," iseloomustas Sulg ettevõtte lähituleviku arengusuundi.

Puidufirmad veavad tööstuse edurivi. Ka saematerjali tootjad ja teised puidutöötlejad on praeguseks karmist kriisist välja tulnud - kel oli määratud kõrbeda, see kõrbes, ent need, kes suutsid ennast kesistes oludes vee peal hoida, jätkavad nüüdsest juba tõusuteel.

Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuht Ott Otsmann märkis, et puidusektori kiire ekspordikasv saavutati tänu ettevõtete kiirele ja paindlikule reageerimisele globaalses majanduses toimunud muutustele.

Otsmann on seda meelt, et hüppelist tõusu võimaldas ennekõike puidutoodete pea olematu pakkumine vahepealsel paaril aastal, sestap piisas vaid väikesest nõudluse kasvust, et numbriliselt justkui tohutut arenguhüpet sooritada.

"Areng sõltub toormeturu stabiilsusest," tõdes Otsmann. "Oluline on efektiivsuse kasv ning konkurentsivõime paranemine võrreldes Põhjamaadega, kes on traditsioonilised metsa- ja puidutööstuse maad ning kelle mahud on meie omadest mitu korda suuremad."

Ainsana ei jaga optimismi valdavalt koduturule orienteerunud toidutootjad, sest sisetarbimise olulist kasvu ei julge keegi ette näha. Sestap ei prognoosi toidutöösturid ka tänavuseks tootmismahtude olulist suurenemist, hea, kui suudetakse jääda mullusele tasemele ning põhilise pääseteena, et enam-vähem plusspoolel majandada, nähakse eksporttoodangu kasvatamist.

Nii märkis Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp, et 2009. aastal vähenes toidutööstuse tootmine keskmiselt 15% ja eelmiselt aastalt lootsid ettevõtjad nii sise- kui ka välisnõudluse suurenemist ning tootmismahtude taastumist 2008. aasta tasemele, siis tegelikult oodatud pööret paremusele ei toimunud.

Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu juhatuse esimees Meelis Virkebau on seda meelt, et rõiva- ja tekstiilitööstus väljus üleilmsest kriisist läinud aasta aprillis, mil tootmine pöördus kasvufaasi. Näiteks septembris toodeti rõivaid juba üle 23% rohkem kui tunamullu, tekstiilide tootmine suurenes samas ajavahemikus 8,4%.

"Viimasel kolmel aastal on ettevõtete põhitähelepanu olnud likviidsuse hoidmisel ja tootlikkuse tõusul, alanud aastal tuleb leida võimalusi, et investeerida uude tehnoloogiasse," rääkis Virkebau. "Edu võtmed on tarnekiirus, paindlikkus, ressursside kasutamise efektiivsus, toodangu kvaliteet ja oskus tellijat positiivselt üllatada."

Ehitusmaterjalide siseturg varjusurmas. Eesti Ehitusmaterjalitootjate Liidu tegevdirektori Enno Rebase sõnul on eksportivate firmade tulevik lootusrikas, siseturul valitseb aga kurb seis.

"Loodame, et CO2 kvootide rahast tehtavad hoonete renoveerimised energiasäästu nimel toimuma hakkavad, see aitaks soojustus- ja fassaadimaterjalide ning avatäidete tootjaid järje peale," ütles ta. "Hooned on välja valitud, nendega peab kiiresti tegutsema hakkama. Väga oleks vaja ka teedeehituse ja infrastruktuuri (taristu) objektide ehituse aktiviseerumist."

OÜ Lenne juht Urmas Leeman ütles aga hoopis, et laste talverõivaste tootja elu-olu mõjutab rohkem külm ja lumine ilm kui euro ja masu.

"Ilm on teist aastat järjest meile väga soodus, lumine ning külm, seetõttu on käed-jalad tööd täis ning käive kasvab," iseloomustas ta.

"Eksport, eksport, eksport," vastab Eesti Keemiatööstuse Liidu tegevjuht Hallar Meybaum küsimusele, millised on tänavu keemiasektori firmade kolm olulisemat edu tagatist. Ekspordivõimekuse säilitamiseks on tema sõnul oluline tootmise omahinna konkurentsivõimelisena hoidmine, kuna toorainete hinnatõus nõuab ettenägelikku suhtumist tootmismahtude arvestamisse.

Meybaumi hinnangul tuleb panustada investeeringutesse, mis parandavad tehnoloogiat ja efektiivsust, samuti heitmete vähendamisse, tootearendusse ning protsessi töökindluse suurendamisse.

Eesti ühe edukama keemiatoodete ekspotööri Wolf Groupi tegevdirektori Alar Salumi sõnul on alanud majandusaasta iseloomustavad märksõnad ekspordigeograafia laiendamine, paindlikkus ja sünergia, eesmärk uute mastaapsete turgude vallutamine ja positsiooni tugevdamine kättevõidetud turul.

Meybaum usub, et sõltuvalt keemiasektorist hakkab tänavu ettevõtete arengut kõige rohkem mõjutama konkurentsisituatsioon eelkõige Euroopa turul, aga ka globaalsel turul tervikuna.

"Kui nendel turgudel suuri võnkeid ei ole, siis meie eksportööridel läheb seal hästi," kinnitas ta. "Siseturule orienteeritud firmasid mõjutab tarbija sissetulek ning kaubanduskettide tihe konkurents."

Meybaumi hinnangul võiks keemiasektori müügiindeks jääda kas samale tasemele 2010. aastaga või saavutada mõõduka kasvu. Tootmismahud peaksid jõudma 2006. aasta tasemele.

Keemiatööstuse sektori majandusnäitajad tervikuna peaksid Meybaumi sõnul paranema. Kahtlemata aitab sellele kaasa asjaolu, et 90protsendilise tõenäosusega käivitub märtsis üle kahe aasta seisnud Nitroferdi tootmine, sest lämmastikväetiste hind hakkab maailmaturul tasahilju ülespoole nihkuma.

Eelkõige soovin Eesti tööstusettevõtetele stabiilset, tervel mõistusel põhinevat maksu- ja majanduspoliitikat.

Poliitikutele ja valitsusele soovin talupojatarkust ja rehepapi kavalust, aitamaks kaitsta eesti ettevõtjaid Euroopa Liidu asjatu bürokraatia ja ülepingutatud nõudmiste eest.

Eesti edulugu võiks ELi lõputute arutute direktiivide valguses olla põhimõttel - teeme nii palju kui vajalik, kuid nii vähe kui võimalik ja nii hilja kui võimalik.

Kriisiperioodiks külmutatud tulevikuplaanid ja investeeringukavad on praeguseks kõigil ettevõtetel kindlasti üle vaadatud ja korrigeeritud, kuid siin on kriisi mõju kindlasti oluliselt suurem ja pikaajalisem. Osa plaane on lükatud edasi, osast on ka lõplikult loobutud.

Ettevõtete finantseerimisvõime- ja võimalused on taastumas, kuid ei ole veel endised. Kes on tegija, saavutab ja ehk ka ületab kriisieelse võimekuse 2011. aastal.

VKGd puudutav seadusandlus aastatel 2010-2011 oluliselt ei muutu. Mullu täiendati küll kemikaaliseadust ja keskkonnatasude seadust - kuid see oli ette teada.

Eelmisel aastal oli keemiatööstuse ettevõtetel omajagu tegemisi ja kulutusi seoses kemikaalide registreerimise uue korra kehtimahakkamise ja ohutuskaartide ümbervormistamisega.

2011. aasta alguses tõusis põlevkivi ressursitasu 20% ning põlevkivi poolkoksi ja tuha ladustamise tasu samuti 20%. Need on suured tõusud, mis muidugi mõjutavad kõigi põlevkivi töötlemisega seotud ettevõtete majandustulemusi, aga need olid ette teada. Selge on, et pidevalt ja kiirelt tõusev maksukoormus vähendab oluliselt põlevkiviõli - Eesti olulise ekspordiartikli - konkurentsivõimet.

Tootev ja töötlev tööstus on majanduse alustala. Eestis on kõige suurema lisandväärtusega ja kõige suurema tootlikkuse kasvu potentsiaaliga just põlevkivikütuste- ja põlevkivikeemia tööstus.

Kui Eesti unistab taastuvast majanduskasvust ja suuremast SKPst elaniku kohta, siis kohalikul toormel baseeruv kõrget lisandväärtust andev töötlev tööstus on selleks parim võimalus.

Suured uuendused seoses seadusandluse muutustega toimusid keemiatööstuses eelmisel aastal. Olid esimesed REACHi tähtajad, tuli kasutusel võtta uued kemikaaliohutuse kaardid ja ainetele uued klassifikatsioonid. Kõik need nõuded nõudsid ettevõtetelt väga suuri nii inimjõulisi kui finantsilisi pingutusi. 2011 olulisi seadusandluse muudatusi kemikaaliohutuse valdkonnas ei toimu.

2012-2013 aga seisavad ees tõsised seadusandlusest tingitud muudatused, mis nõuavad teatud keemiatoodete koostiste muutmist. Näiteks hakkavad kehtima ELi biotsiidimäärus, saabuvad järgmised REACH registreerimistähtajad, kehtestatakse uued nõuded kosmeetikatoodetele, nõutakse lenduvate orgaaniliste ühendite vähendamist ehituskeemiatoodetes, jõustub ELi detergentide määrus pesuvahendite keskkonnasõbralikumaks muutmiseks. Jätkub uute kemikaaliohutuskaartide täiendamine ja ettevalmistamine segude klassifitseerimiseks.

Keeruliseks kujuneb olukord protsessikeemiatööstusele, sh põlevkiviõli- ja keemiatööstusele tööstusheitmete direktiivi jõustumise ja euroliidu heitmekaubanduse direktiivi rakendumise järel aastal 2013.

Kehtestavate nõuete täitmine tootmise säilitamiseks nõuab väga suuri investeeringuid. Mis tähendab, et riigi maksupoliitika peab olema stabiilne, raha investeeringuteks ei tohi perioodiliselt järsult tõusvate keskonntasudega ära võtta. Riigi suhtumine peab olema ettevõtlust toetav.

Tootjad peavad oma tootearenduse suunama just tarbijaile üha tervislikumate ja kasulikumate toiduainete tootmisele ja nendest ka tarbijale teada andma. Sel aastal muutub tugevamaks kodumaisuse eelistamine, mida väärtustavad nii tarbijad, töötlejad kui ka kaubandus - võib isegi öelda, et protektsionism süveneb.

Kaubanduskettide omavaheline konkureerimine jätkub - tarbijate oma poodi meelitamine on endiselt iga kaubandusketi esmane eesmärk ja üheks enim määravamaks argumendiks on hind. See avaldab mõju nii tootjaile kui ka töötlejaile - toodete müümine normaalsete hindadega on raskendatud, samal ajal kui toodete omahindna tõus tooraine hinnatõusu tõttu jätkub.

Kaubandusketid jätkavad jõuliselt omatoodete laiendamist, mis raskendab tarbijate arusaama toote päritolumaast veelgi. Tõsi - püütakse leida esmatoiduainetele kohalikke tegijaid, sest tarbijad eelistavad kodumaist.

Kuna kõigile tarbijaile tuleb pakkuda nii taskukohaseid kui ka tervislikke tooteid, siis tootearendus on ettevõtetele endiselt tähtis.

Endiselt on oluline ja muutub üha olulisemaks turundus. Siin on eelis nendel ettevõtetel, kes tarbijaid ka rasketel aegadel ei unusta ning oma tugevaid ja tuntuid kaubamärke edasi arendavad. Loodame, et kollane kampaaniahinna silt ei ole enam tähtsaim reklaammaterjal. Arvestades, et toiduainetööstuste tuleviku märksõnad on funktsionaalne toit, tervislikkus ja tarbijapõhisus, peavad toidutootjad oma tootearenduse suunama just tarbijaile üha tervislikumate ja kasulikumate toiduainete tootmisele ja nendest ka tarbijale teada andma.

Teadus- ja arendustöö jaoks on praegu rohkem kui kunagi varem olemas võimalus toetust taotleda, kuid ilmselt muutub siin piduriks nõutav omafinantseeringu osa. Tootearenduse tippsaavutuste turuletoomist pärsib prognoosimatu nõudlus ning tarbijate madal ostujõud. Loota saame vaid eksporditurgudele ehk nende maade tarbijaile, kes saavad endale lubada parimat.

Ärivaldkonna seadusloome osas on huvitavaim teema seotud aktsiate optsiooniga. See võib luua eeldused uuema põlvkonna juhtide senisest aktiivsemaks kaasamiseks omanikeringi ja tagab ka nn sujuvama põlvkondade vahetuse, mis paljudel ettevõtel ees seisab.

Väga loodaks, et riigihankeid käsitlev seadusandlus läbiks kiire "ravi", kuna selle ümber toimuv on paljuski tervele mõistusele arusaamatu. Seadusloome osas võiks üle vaadata ka senised pakrotte ja saneerimist käsitlevad seadusepügalad. Kilbile tuleks tõsta ennekõike võlausaldajate kaitse ja alles seejärel mõelda haldurite ja saneerijate honoraridele.

Euro kasutuselevõtt on ennekõike katsumus meie raamatupidajatele ja tarkvaradele. Ümberõppimist ja harjumist on päris palju ja probleemikesi tekib igapäevaselt. Kõik see on aga kergelt ületatav.

Mastaapsemalt mõeldes tingib euro kasutuselevõtt ilmselt senisest suurema integreerumise Euroopa ühisturu ja hinnaruumi. Senised harjumuspärased müügieelised odavate ressursside kaudu on kadumas ja see tuleb asendada millegagi intellektuaalselt poolelt. Selleks on meie kõigi valmisolek aga oluliselt problemaatilisem kui jagamistehe, mis sai tehtud 1. jaanuaril.