127 tundi, mis muutsid elu

Danny Boyle'i on viimastel aastatel suur edu saatnud: järgemööda on tal välja tulnud väärtfilme, mis rahvusvahelise menu osaliseks saanud. Tõestisündinud lool põhinev põnevusfilm "127 tundi" on üks nende hulgast.

Nädala alguses välja kuulutatud Oscari nominentide nimekirja järgi kandideerib see film koguni seitsmele kuldmehikesele, samuti paljudele teistele auhindadele.

Film räägib loo mägironijast Aron Ralstonist (James Franco), kelle raamat "Between a Rock and a Hard Place" selle linateose aluseks just oligi.

Praegu 35aastase mehe uskumatu lugu juhtus 2003. aastal, kui ta oli 27. Ta jäi kättpidi lõksu ühes Utah' osariigi isoleeritud kanjonis, kui kaljurahn ta käe peale kukkus.

Et abi sellises paigas lähedal ei asu, tuli tal ebainimlikust katsumusest pääsemiseks valida oma käe või elu vahel. Võitjaks jäi viimane, ent alles pärast mitut päeva armutut võitlust loodusjõudude ja iseendaga, et püüda selgusele jõuda, kas temas peitub piisavalt jõudu, et oma käsi otsast lõigata, kaljuseinast alla laskuda ning veel 10 kilomeetrit läbida, enne kui ta lõpuks abini jõuab.

Peale kõige selle oli tal ellujäämiseks ainult tilgake vett, ei mingit sööki ning peas hekseldamas kord pääsemise, kord allaandmise mõtted, mis viisid isegi selleni, et ta jõudis oma videokaameraga juba hüvastijätusõnumeid salvestada, enne kui end taskunoa abil vabastas. Nüüd on see uskumatu pääsemislugu filmilindil ja maailma kinopubliku ees.

Danny Boyle'i linateos valmis suuresti Ralstoni enda juhtnööride järgi ja ta ise oli pidevalt võtetel kohal. "See film on seiklus. Nii nagu filmis nii oli ta (Aron Ralston - toim) ka elus enda ja teiste inimeste suhtes üpris hoolimatu. Ta jõudis arusaamiseni, et on teisi inimesi alahinnanud. See tuleb ka filmist välja," kommenteeris Boyle.

"Juhtunud õnnetus oli kindlasti teekond, mille ta pidi läbi tegema, enne kui ta vabaks sai," sõnas režissöör.

Filmi eesmärk ei ole elu karmuse rõhutamine, vaid selle enneolematud juhtumused päevavalgele tuua, olgugi et läbi suure valu ja mõnikord ka kaotuste. Asjaoludest olenemata on režissööri sõnul alati põhjust elus edasi liikuda.

"Mulle meeldib käia pimedates paikades, aga ainult selleks, et neid vaadata. Ma ei taha nendesse püsima jääda. Olen optimist, võib-olla mõnikord liigagi. Loodan, et film peegeldab seda," selgitas ta.