Kurikaelte kütuseäri on kui mõistatus

Kütuseturul on suurte summade pööritamisega silma jäänud Viljandi ärimees Kaupo Püvi, kes tõusis paari aastaga kohalike aktsiisiladude üheks suuremaks hulgimüüjaks. Pealtnäha on äri aus, kuid kas ikka on?

2008. aastal asub Püvi tegelema kütuseäriga. Enda sõnul proovis ta üht ja teist, alustas kütuseterminalides istumise ja kontaktide loomisega ning kogu ärile panid aluse isiklikud tutvused. Püvi esimese kütusefirma nimi on osaühing R&B, mis praeguseks kuulub Äripäevas mitmes tankiste tutvustavas loos figureerinud Panama firmale Transatlantic International Brokers Corp.

Teine Püvile kuulunud firma Viking Oil on liikunud täpselt sama teed ja praegu tegutseb Püvi kolmanda firma, Vikingfueli kaudu. Kliendid on Püvile lojaalsed püsinud firmade vahetumisest hoolimata. Tõsi, ka Vikingfuel ei kuulu enam Püvile, vaid tema kirju minevikuga sõbrale, Viljandi meelelahutusärimehele Andres Pajumägile, kuid Püvi on endiselt ettevõtte tegemistega seotud.

Äri käib aktsiisilaos. "Meie oleme läinud seda teed, et kaupleme aktsiisilaos kütusega ilma maksudeta. Iga tonni pealt teenime 10-20 dollarit. Kui parematel päevadel müüsime 400 tonni kütust, siis see tõi päris palju raha," räägib Püvi. Äripartner Pajumägi väitel enam nii suuri käibeid ei tehta.

Nende äri puhul tekib aga küsimus, millele ammendavat vastust Püvi ja Pajumägiga vestlemine ei annagi. Nimelt, kuidas on Vikingfuelil võimalik kasumlikult konkureerida suurte maaletoojatega, kellelt ta ise kütust ostab ja kelle kaupa kohe aktsiisilaos edasi müüb. Vikingfuel müüb Äripäevale teadaolevalt kütust 10-15 protsenti suurtest maaletoojatest soodsamalt ja on just seetõttu endale suurkliente võitnud.

"Kord on meil odavam ja kord teistel. Meil on iga päev uus hind," räägib Püvi sisulist vastust andmata. Kummalisi asjaolusid on selles äris veel. Nimelt väidab Püvi, et olulise osa nende äriideest moodustab see, et nemad müüvad kütust ajaloota firmadele, kellele maaletoojad ise müüa ei soovi. See väide ei pea aga paika, sest tegelikkuses müüvad siiski ka maaletoojad taolistele firmadele kütust.

Püvi firmade tegevusele mõeldes ja kütuseturult kogutud infot analüüsides kerkib silme ette hüpoteetiline skeem, kus Vikingfuelist edasi arenev tehingute ahel on läbi tankistide Püvi või omakorda Püvi "ülemuste" kontrolli all. Tekib kahtlus, et Vikingfuel võib olla olla halva mängu juures lihtsalt see keha, mida kasutatakse kasumi väljavõtmiseks ning käibe tekitamiseks ja mida hoitakse puhtana.

Musta töö teevad ära pisifirmad, kes paari kuu tagant vahetuvad ja kütuse aktsiisilaost välja müüvad. Siis tekib ka kohustus tasuda käibemaks, aga see jäetakse riigile maksmata ja enne kui maksuamet turja kargab, on pisifirma oma tegevuse lõpetanud ning tema kohale asunud uus. See seletab, miks kütuseäriga tegeleb nii palju väikefirmasid ja miks nad ajavad seda äri lühiajaliselt. Samuti võiks see olla seletuseks, miks Viking Oili või Vikingfueli taolistel firmadel on võimalik pakkuda konkurentidest madalamat hinda.

Maksuvaba kütust aitavad aga turustada tõenäoliselt jaemüüjad või suured kütusetarbijad, kes skeemis kasutatavatelt pisifirmadelt kütuse omakorda ära ostavad. Sisuliselt jagavad nii hulgimüüja kui ka aktsiisilaost kütuse ostja käibemaksusumma omavahel ära, maksude maksmata jätmises jääb aga süüdi vahelülina kasutatav pisifirma, mida juhivad tankistid ning mille omanike tagaajamine sarnaneb tuule püüdmisega väljal.

Püvi sõnul on maksuamet Viking Oili kõvasti pihtide vahel hoidnud, kuid midagi halba pole seni tõestatud. "Koputajaid on kõvasti," lisab Pajumägi põhjuseks, miks maksuamet kummitab.

Käivet tekitab Vikingfuel endale olulisel määral ka suurte tuntud kütusefirmade kaudu, kellele suudetakse kummalisel kombel müüa kütust sageli soodsamalt maaletoojatest, kellelt Vikingfuel ise on sama kütuse ostnud. Äripäevale on mitmest allikast vihjatud, et üks Vikingfueli suuremaid kliente on olnud eestlastele Antti Moppelile ja Andres Linnasele kuuluv Olerex. Nii Olerex ise kui ka Vikingfuel jätsid oma ärisuhte olemasolu või mitteolemasolu kommenteerimata.

Aruandeid ei esita. Püvi omandusest tankistidele liikunud firmadel on esitamata ühel nii 2008. kui ka 2009. aasta aruanne, teisel 2009. aasta aruanne, mil toimus suure raha keerutamine. Seetõttu ei figureerinud Viking Oil ka suuremate kütuse hulgimüüjate nimistus, kui vaadata turuülevaateid.

"Nad ei ole tankistid," ütleb Püvi rumeenlase Popa Kornelia ja türklase Yalniz Asiri kohta, kes esindavad nimetatud Panama firmat, mis Püvi kaks eelmist kütusefirmat ära ostis. "Vähe raha selle eest ei pakuta," märgib Püvi firmade müügihinna kohta. Ta räägib, et kohtus türklase Asiriga Lõuna-Ameerikas ja Panama firmale oli ahvatlev tema firmade suur käive. Kuigi Püvi ei pea oma firmade uusi omanikke tankistideks, pole tal samas aimugi, mis eesmärgil tema firmad kokku osteti.

Püvi ja Pajumäe äristrateegiat võibki iseloomustada Prantsuse kuninga Louis XV kuulsaks saanud sõnadega "pärast mind tulgu või veeuputus". Näiteks küsimuse peale, kas Püvi end süüdi ei tunne, kui elatub maksupetturitele kütuse müümisest ehk pettuste toitmisest, toob ta võrdluse: "Kui ma tean, et mingid Hiinas toodetud kingad on toodetud lapstööjõudu või orje kasutades, siis ma ju ei jäta neid seepärast ostmata. Teie ju ka ei jäta!"

Lühikese ajaga Eesti kütuseturul suureks hulgimüüjaks tõusnud Kaupo Püvi oli aastaid tagasi seotud autode vargustega. 1990ndate teises pooles lõi nooruke eestlane Hillar Grünbaum kuritegeliku grupi, mis tegeles Euroopast, peamiselt Saksamaalt varastatud autode Eestisse smugeldamisega. Tema jõugu heaks tegutses ka endine politseitöötaja Kaupo Püvi.

Grünbaum võeti kinni 1999. aastal, kui ta juba politsei huviorbiidis olnuna üritas valepassi kasutades jalgsi ületada Valgas Eesti-Läti piiri. Algas kohtusaaga ja Grünbaum mõisteti aastateks vangi. Erakordseks muutis 2001. aastal jõustunud esimese astme kohtuotsuse see, et tegemist oli esimese maffiajõugu tegevuse tõestamisega toonase seaduse järgi.

Esimene juhtum. "Meil on aastate jooksul olnud kümmekond kuritegeliku ühenduse süüdistusega kohtuprotsessi, kuid Grünbaumi juhtum on esimene, kus kohtualuste süü oli piisavalt tõendatud," ütles kohtuotsuse ette lugenud linnakohtu esimees Helve Särgava toona Eesti Päevalehele.

Autovaraste jõuguga oli seotud ka endine Tallinna kriminaalpolitsei autojälitusgrupi töötaja Kaupo Püvi. Politseist vallandati ta 1998. aastal teenistusautole ärandatud masina registreerimisnumbrite paigaldamise eest. Juba järgmisel aastal mõisteti Püvi Rootsis pärast teistkordset varastatud auto roolis vahelejäämist vangi varastatud autode riigist väljatoimetamise eest. 2003. aastal mõisteti Püvi Eestis süüdi Grünbaumi heaks kuritegelikes tellimustes osalemises ja ta sai tingimisi vanglakaristuse.

Jõugu liider Grünbaum leiti 2005. aasta alguses Hollandis surnuna, kusjuures ta viibis välismaal tagaotsitavana ja valedokumentidega. Ametliku versiooni järgi hüppas Grünbaum hotellitoa aknast alla, kuid räägitud on ka kaaslaste kättemaksust.

Enne surma tegi Grünbaum kohtuotsuse järgi koostööd väidetava allilmategelase Vjatšeslav Gulevitšiga, nõudes 2004. aastal Harjumaal Jüri alevikus autoärimehelt Toomas Zadygowiczilt vägivalda kasutades raha. Keskkriminaalpolitsei vahistas Gulevitši 2004. aasta 22. detsembril. Postimees kirjutas toona, et Kemerovo grupeeringu väidetavat liidrit Gulevitšit peeti Eesti organiseeritud kuritegevuse ja selle rühmituste katusorganisatsiooni ehk ühiskassa liidri Nikolai Tarankovi järel tähtsuselt teiseks meheks allilmas. Seetõttu tuli Gulevitši vahistamine kogu allilmale väga suure üllatusena. Kemerovost pärit Gulevitši nimi kihutas kriminaalpolitseinike jaoks raketina orbiidile juba 1990. aastate hakul. Ta hakkas tegelema Tallinnas ulatuslike väljapressimistega. Näiteks maksustati toona hotellide juures tegutsenud taksojuhid ja prostituudid. Samuti värskelt tegevust alustanud ärimehed, kellelt nõuti igakuist katusemaksu.

Gulevitš mõisteti vangi. Gulevitš ja tema kaaskohtualune Andrei Huttunen jäid väljapressimises lõplikult süüdi 2006. aasta jaanuaris, kuna riigikohus ei võtnud menetlusse nende kaebusi. Seega jäi jõusse Tallinna linnakohtu 2005. aasta otsus, millega Gulevitšile mõisteti väljapressimise eest 5aastane vanglakaristus.

Skandaalidesse on sattunud ka Kaupo Püvi äripartner Andres Pajumägi, kes on kohtus süüdi mõistetud raske avaliku korra rikkumise eest. "Pajumäed on meile ammu pinnuks silmas," on aastaid tagasi Viljandi politsei ülemkomissar Urmas Lindmäe Õhtulehele öelnud Andres Pajumäe ja tema kaksikvenna kohta. Skandaalidesse on sattunud ka vendade isa Ants Pajumägi, kes oli sunnitud Viljandi politseikomissari ametikohalt aastaid tagasi lahkuma, kui sõitis joobnuna ametiautoga surnuks ühe noore jalgratturi.

Kuritegeliku taustaga ärimehed, odavalt kokku ostetud ja tankistidega mehitatud firmad, paar-kolm kuud skeemitamist ning mõnesaja tuhande eurone maksuvõlg riigile. Nii võib iseloomustada Eesti kütuseturul tegutsevaid seltskondi, keda nimetatakse pesumasinateks, kuna osavate skeemide abil toimetatakse käibemaksust "puhastatud" kütus tarbimisse ja ja võlad jäetakse tühjadesse kehadesse. "Pesumasinate" klientideks on tõenäoliselt ka kütuse jaemüüjad, kes ise kütust hulgi sisse ei too. Samuti teised kütuse tarbijad, näiteks transpordifirmad.

"Paraku saab siin kasutada loheterminit: lööme ühe pea maha, kümme tuleb asemele," võtab maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja kt Egon Veermäe ilmekalt kokku võitluse petturitega.

Pisike Eesti on tõeline kütuseäri paradiis, sest millega veel selgitada, et spetsiifilise ja eriluba vajava valkonnaga nagu kütuse müük asus viimasel paaril aastal tegelema ligi 300 ettevõtet. Võrdluseks, Soomes on kütusemüüjaid alla paarikümne. Kamba peale jätsid maksupetturitest kütusemüüjad riigile ainuüksi eelmisel aastal ligi 50 miljonit eurot (üle 700 miljoni krooni) makse maksmata.

Vaadates, kes siis õigupoolest riiki lüpsavad, avaneb trööstitu pilt.

Kriminaalse taustaga isikud ja rahahädas tankistid. Sõeludes ettevõtete rägastikust välja need, kes on juba maksuametile võlgu, jääb firmade taga silma terve hulk kirju minevikuga tegelasi. Valdavalt iseloomustab kütuseturu üheööliblikaid ja maksuvõlglasi see, et firmade omanikud ja juhid on rahahädas, nende nimed jooksevad riburada läbi ametlikest teadaannetest, kus kohtutäiturid võlgu sisse nõuavad. Kes on võtnud kiirlaenu, kes sattunud inkasso hambusse ja kes jätnud varemgi riigimakse tasumata.

Arvatavasti on selliste õnnetute näol tegemist eelkõige tankistidega, kes taskuraha nimel tähtsamate ninade eest musta töö ära teevad, või isehakanutega, kes on magusast ärist haisu ninna saanud ja loodavad maksupettuste abil rahamuredest lahti saada. Äripäev leidis viimase aasta jooksul maksuametile võlgu jäänud kütusemüüjate hulgast mitmeid isikuid, kes on oma varasemate kriminaalsete tegudega uudiskünnise ületanud ja kellest nii mõnegi nimi jookseb nüüd läbi rohkem kui ühe kütusefirma omanike hulgast.

Mõned värvikad näited on Vladimir Životnikov, kes on mõistetud kohtus süüdi ulatuslikus käibemaksupettuses osalemises, Andrei Bitkov, kes on korduvalt kriminaaluurimise all olnud ning süüdi mõistetud kupeldamises, samuti Indrek Raudsepp, kelle mitu firmat on paistnud silma ebaseadusliku ehitustegevusega.

Kurikuulsad omanikud. Mitme võlgades kütusefirma omanikuks on ilmunud Panama ettevõte Transatlantic International Brokers Corp, korduvatult on kasutatud samu Belize firmasid ja massiliselt leiab juhatustest ning omanike seast tundmatuid lätlasi.

Maksuametit ei üllata tankistide kasutamine põrmugi. "Meile öeldakse, et kõik on uue omaniku käes ja uus omanik on sisse kirjutatud kuhugi Panamasse, kust ei saa teda mitte iialgi kätte," nendib Veermäe. Küsimuse peale, kust hordide viisi tankiste leitakse, küsib ta vastu: "Kui palju meil töötuid on?". Veermäe sõnul on tankistide kaadrid väga erinevad, osa näiteks ei teagi, et nad on tankistid, käivad kusagil allkirju andmas ega teadvustagi endale, mis toimub, saavad oma raha kätte ja muu neid ei huvita.

Firmad liiguvad ühelt omanikult teisele. Maksuvõlglastest kütusemüüjate puhul kordub sageli veel üks muster - lühikese aja jooksul vahetuvad mitu korda firmade omanikud. Just viimaseks lüliks jääb sageli tankist.

Kus on tankiste, seal peab olema ka niiditõmbajaid. Kui suur hulk inimesi on nii-öelda pettuste eestvedajad, on keeruline öelda, kuid maksuameti hinnangul on tegemist väga magusa leivaga ja seetõttu pole pettuste initsieerijaid vähe. "On piiratud ring, aga mitte väike," sõnab Veermäe.

On põhjust arvata, et kütuseturu maksupettuste juured ulatuvad ka allilmani, kuid ohtrate tankistide kasutamine muudab juurteni jõudmise tõeliseks väljakutseks. Maksuameti sõnul on neil pooleli mitu erinevas järgus uurimist, mille eesmärk on jõuda pettuste organisaatoriteni.

Kahtlustäratavaid kütusefirmasid iseloomustavad veel mõned sündroomid. Näiteks on suur osa neist registreeritud paneelmajade korteritesse. Iseenesest pole selles midagi keelatut, kuid esinduslikku kütuse hulgimüüki korterites asuvate firmade kaudu siiski hästi ette ei kujuta.

Huvitav on jälgida ka kütuse müümiseks kokku ostetud firmade nimevahetusi. Näiteks osaühingust Kaubaootus sai osaühing Kaubakütus, Top Washist HannOIL, Hispaania Valgustist Dexter Balticum, Omnibus Servicest Agro Petrol või Heaven Investist Best Oil.

Kolmandik turust petturite käes. Kõige selle peale tekib küsimus, kuidas niisuguse taustaga firmad kliente leiavad? Paraku on siin ainult üks võtmesõna - hind. Maksudest kõrvale hiilides on võimalik pakkuda suurtest maaletoojatest märgatavalt odavamat kütuse hinda. Suurte turuosaliste hinnangul on juba kolmandik Eesti kütuseturust maksupetturite meelevallas.

"Kuuleme oma endistelt klientidelt, kes meiega lepinguid lõpetavad, et uue pakkuja hind on odavam kusagil 2 krooni liitri kohta," on Statoili ärikliendiosakonna juht Raimo Vahtrik nõutu. Suurte koguste puhul kärisevad hinnavahed üüratuks.

Suured kütusefirmad peavad riigi püüdu maksupetturitest 100 000eurose (1,56 miljoni kroonise) tagatisnõudega lahti saada kasutuks ja on veendunud, et neilt, kes lasevad kütuse tarbimisse, tuleb nõuda kümme korda suuremat tagatist.

Riigikogus ootab teist lugemist seaduseelnõu, millega alates 1. aprillist hakatakse eelnõu praegusel kujul nõudma 100 000 euro suurust käibemaksutagatist kõigilt kütuse müügiga tegelevatelt firmadelt.

"Meie arvamus on, et need pettused ulatuvad ikkagi 0,6-1 miljoni euro (10-15 miljoni krooni) kanti ühe keha kohta," räägib Statoili ärikliendiosakonna juht Raimo Vahtrik. Sama meelt on ka teised suured kütusefirmad, kes tegid ettepaneku miljonieurose tagatise nõudmiseks neilt kütusemüüjatelt, kel tekib käibemaksu kohustus ehk kes müüvad kütuse aktsiisilaost välja - lasevad tarbimisse.

"Tagatised on võimalik äriplaani sisse kirjutada ja pettustega teenitav kasu on ikka mitu korda suurem kui tagatis. Tarbimisse lubajal peaks olema miljoni euro suurune tagatisnõue," on ka Neste Eesti juht Ivar Kohv veendunud.

"Minule isiklikult tundub, et kui riik ei taha midagi maksupettuste vastu teha, siis milleks mulle selle riigi passi vaja on? Plaanitav tagatisnõue on liiga väike, see ei aita mitte midagi!" on ASi Alexela Terminal üks omanikest ja juht Heiti Hääl kuri.

Maksuamet on suurte kütusemüüjate arvamusest teadlik, kuid peab siiski ka 100 000eurost nõuet tõhusaks.

"Arvestada tuleb ka petturite investeeringuid. Näiteks see 45 miljonit eurot (700 miljonit krooni), mis riigil jääb aastas kütusemüüjatelt käibemaksu saamata, pole nende puhas tulu. Nad peavad ka investeerima, kurjategijatel on ka omamoodi… taristu," räägib maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja kt Egon Veermäe.

Ta jätkab, et ühelegi riiulifirmale pank vaevalt garantiid annab, nii et petturitel tuleb endil see raha leida. "Käendus peab olema meile ka aktsepteeritav ja reaalne, see peaks välistama, et üks tankist käendab teist," selgitab Veermäe. Tema sõnul on ka kuritegelikul maailmal aeg-ajalt raha väga vähe. Et toime panna kuritegusid, võõrandatakse oma vallasvara ja kui vahele kukutakse, ollakse ka sellest varast ilma.

Maksuametil on ka praegu õigus kütusemüüjatelt tagatist nõuda, ent olukorra kurioossust näitab see, et mullu kevad-suvel esitatud 154 tagatisnõudest täideti ainult 6.

Kuidas 100 000eurone tagatisnõue kütuseturu maksupettustele mõjub, näitab aeg. Kütuseringkondades aga räägitakse juba uutest petuskeemidest, millega tagatiste kiuste tulusalt riiki petta.