Kurikaelad on tõusnud tegijateks

Tutvustame üht kütuseturul suurte summade pööritajat, endist politseitöötajat Kaupo Püvi, kes tegeles minevikus aastaid autode varastamisega. Viimasel paaril aastal on ta aga kütuseturul jäänud silma suurte summade pööritamisega ning tõusnud paari aastaga kohalike aktsiisiladude üheks suuremaks hulgimüüjaks. Pealtnäha on äri aus, kuid kas ikka on?

2008. aastal asub Püvi tegelema kütuseäriga. Enda sõnul proovis ta üht ja teist, alustas kütuseterminalides istumise ja kontaktide loomisega ning kogu ärile panid aluse isiklikud tutvused. Püvi esimese kütusefirma nimi on osaühing R&B, mis praeguseks kuulub Äripäevas mitmes tankiste tutvustavas loos figureerinud Panama firmale Transatlantic International Brokers Corp.Teine Püvile kuulunud firma Viking Oil on liikunud täpselt sama teed ja praegu tegutseb Püvi kolmanda firma, Vikingfueli kaudu. Kliendid on Püvile lojaalsed püsinud firmade vahetumisest hoolimata. Tõsi, ka Vikingfuel ei kuulu enam Püvile, vaid tema kirju minevikuga sõbrale, Viljandi meelelahutusärimehele Andres Pajumägile, kuid Püvi on endiselt ettevõtte tegemistega seotud.

Äri käib aktsiisilaos. “Meie oleme läinud seda teed, et kaupleme aktsiisilaos kütusega ilma maksudeta. Iga tonni pealt teenime 10–20 dollarit. Kui parematel päevadel müüsime 400 tonni kütust, siis see tõi päris palju raha,” räägib Püvi. Äripartner Pajumägi väitel enam nii suuri käibeid ei tehta.Nende äri puhul tekib aga küsimus, millele ammendavat vastust Püvi ja Pajumägiga vestlemine ei annagi. Nimelt, kuidas on Vikingfuelil võimalik kasumlikult konkureerida suurte maaletoojatega, kellelt ta ise kütust ostab ja kelle kaupa kohe aktsiisilaos edasi müüb. Vikingfuel müüb Äripäevale teadaolevalt kütust 10–15 protsenti suurtest maaletoojatest soodsamalt ja on just seetõttu endale suurkliente võitnud.

“Kord on meil odavam ja kord teistel. Meil on iga päev uus hind,” räägib Püvi sisulist vastust andmata. Kummalisi asjaolusid on selles äris veel. Nimelt väidab Püvi, et olulise osa nende äriideest moodustab see, et nemad müüvad kütust ajaloota firmadele, kellele maaletoojad ise müüa ei soovi. See väide ei pea aga paika, sest tegelikkuses müüvad siiski ka maaletoojad taolistele firmadele kütust.Püvi firmade tegevusele mõeldes ja kütuseturult kogutud infot analüüsides kerkib silme ette hüpoteetiline skeem, kus Vikingfuelist edasi arenev tehingute ahel on läbi tankistide Püvi või omakorda Püvi “ülemuste” kontrolli all. Tekib kahtlus, et Vikingfuel võib olla olla halva mängu juures lihtsalt see keha, mida kasutatakse kasumi väljavõtmiseks ning käibe tekitamiseks ja mida hoitakse puhtana.

Musta töö teevad ära pisifirmad, kes paari kuu tagant vahetuvad ja kütuse aktsiisilaost välja müüvad. Siis tekib ka kohustus tasuda käibemaks, aga see jäetakse riigile maksmata ja enne kui maksuamet turja kargab, on pisifirma oma tegevuse lõpetanud ning tema kohale asunud uus. See seletab, miks kütuseäriga tegeleb nii palju väikefirmasid ja miks nad ajavad seda äri lühiajaliselt. Samuti võiks see olla seletuseks, miks Viking Oili või Vikingfueli taolistel firmadel on võimalik pakkuda konkurentidest madalamat hinda.

Maksuvaba kütust aitavad aga turustada tõenäoliselt jaemüüjad või suured kütusetarbijad, kes skeemis kasutatavatelt pisifirmadelt kütuse omakorda ära ostavad. Sisuliselt jagavad nii hulgimüüja kui ka aktsiisilaost kütuse ostja käibemaksusumma omavahel ära, maksude maksmata jätmises jääb aga süüdi vahelülina kasutatav pisifirma, mida juhivad tankistid ning mille omanike tagaajamine sarnaneb tuule püüdmisega väljal.

Püvi sõnul on maksuamet Viking Oili kõvasti pihtide vahel hoidnud, kuid midagi halba pole seni tõestatud. “Koputajaid on kõvasti,” lisab Pajumägi põhjuseks, miks maksuamet kummitab.

Käivet tekitab Vikingfuel endale olulisel määral ka suurte tuntud kütusefirmade kaudu, kellele suudetakse kummalisel kombel müüa kütust sageli soodsamalt maaletoojatest, kellelt Vikingfuel ise on sama kütuse ostnud. Äripäevale on mitmest allikast vihjatud, et üks Vikingfueli suuremaid kliente on olnud eestlastele Antti Moppelile ja Andres Linnasele kuuluv Olerex. Nii Olerex ise kui ka Vikingfuel jätsid oma ärisuhte olemasolu või mitteolemasolu kommenteerimata.

Aruandeid ei esita. Püvi omandusest tankistidele liikunud firmadel on esitamata ühel nii 2008. kui ka 2009. aasta aruanne, teisel 2009. aasta aruanne, mil toimus suure raha keerutamine. Seetõttu ei figureerinud Viking Oil ka suuremate kütuse hulgimüüjate nimistus, kui vaadata turuülevaateid.

“Nad ei ole tankistid,” ütleb Püvi rumeenlase Popa Kornelia ja türklase Yalniz Asiri kohta, kes esindavad nimetatud Panama firmat, mis Püvi kaks eelmist kütusefirmat ära ostis. “Vähe raha selle eest ei pakuta,” märgib Püvi firmade müügihinna kohta. Ta räägib, et kohtus türklase Asiriga Lõuna-Ameerikas ja Panama firmale oli ahvatlev tema firmade suur käive. Kuigi Püvi ei pea oma firmade uusi omanikke tankistideks, pole tal samas aimugi, mis eesmärgil tema firmad kokku osteti.

Püvi ja Pajumäe äristrateegiat võibki iseloomustada Prantsuse kuninga Louis XV kuulsaks saanud sõnadega “pärast mind tulgu või veeuputus”. Näiteks küsimuse peale, kas Püvi end süüdi ei tunne, kui elatub maksupetturitele kütuse müümisest ehk pettuste toitmisest, toob ta võrdluse: “Kui ma tean, et mingid Hiinas toodetud kingad on toodetud lapstööjõudu või orje kasutades, siis ma ju ei jäta neid seepärast ostmata. Teie ju ka ei jäta!”

Nii Püvi kui ka Pajumägi jõuavad kohtumise lõpus järeldusele, et kui nemad ei müü, müüb keegi teine.

Autor: Piret Reiljan, Kaisa Gabral