Swedbank: investorid, tehke ise ka käed mullaseks!

 Järgneb Swedbanki põllumajandussektori juhi Meelis Annuse kommentaari tekst.

Põllumehed ja põllumajandus meenub meile siis, kui näeme poes toiduainehindade muutusi. Ilmselt ei kujuta meist keegi ette, et poes võiks mõni toiduaine üldse otsa saada. Milline aga on põllumajanduse osa kogu Eesti käekäigus ja millised on meie põllumajandussektori väljavaated?

Eesti põllumajandussektori kogutoodang keskmistes hindades on umbes 640 miljonit eurot, sellest lisandväärtus on umbes 210 miljonit eurot, mis ei ületa 2% majanduse kogu lisandväärtusest. Töökohti on sektoris 20 000, mis on 3% kogu riigi töökohtadest. Lisaks annab põllumajandus tööd toiduainetööstuses töötajatele ning Euroopa Liidu toetuste abil uute tootmishoonete ehitamine pakub hõivet ehitusmaterjalitootjatele ja ehitajatele. Et sektor ekspordib oma toodangust üle 30%, toob see riiki raha sisse. Ilmselt avaldab põllumajandussektori käekäik kaudselt suuremat mõju meie riigi heaolule, kui esialgu paistab.

Õnneks võib öelda, et sektor on pikas perspektiivis jätkusuutlik. Tootmismahud siiski oluliselt ei muutu, piirav tegur on haritava maa suurus ja loomade arv. Mõlemat on küll võimalik suurendada, kuid selleks kulub aastaid.

Eelmise aasta lõpus nägime kiiret toiduainete kallinemist, mis ilmselt ei meeldi tarbijale, hinnatõusu põhjuseks on peetud euro tulekut. Vaadeldes toorpiima hinna muutusi, näeme suurt langust alates 2008. aastast. 2010. aastal pöördus hind taas tõusule ja on praegu saavutanud 2008. aasta taseme. Tõusu taga on Euroopa turuhindade tõus ja Eesti toorpiima vedu naaberriikidesse, mis on tekitanud defitsiiti ja kiirendanud sedasi hindade taastumist. Ometi pole toorpiima hind ületanud Euroopa Liidu liikmesriikide keskmist taset, järelikult oleme pigem paar aastat saanud nautida odavat piima ajal, mil Eestis oli tõsine majanduskriis ja toorpiima hind ei katnud selle omahinda. Nüüdne kiire hinnatõus on tingitud Euroopa Liidu keskmiste hindade tõusust.

Praegune piimahind, 0,31 eurot kilogrammi kohta, võimaldab talunikel tasuda vanad võlad ja hakata uuesti investeerima seadmetesse ja lautadesse, et kasutada ära määratud investeerimistoetused. Kahjuks on sama kiiresti kasvanud ka kulud – kallinenud on teravili, väetised ja kütus ning suurtest kasumitest rääkida ei saa.

Ajal, kui maailma eri paigus on kummitamas reaalne toidupuudus, võime tunda head meelt, et meie põllumehed suudavad vajaduse korral toita meie rahva oma toodetud saadustega ning aidata ka naabreid. Ilmselt saavad ka paljud meie tuttavad tööd teha just tänu sellele, et meil on hästi arenenud põllumajandussektor. Seega on mõistlik panustada meie põllumajanduse jätkusuutlikku arengusse, ostes kodumaiseid toiduaineid ja tunnustades põllumehe rasket ametit pidavaid inimesi.

Kellel on aga huvi ise põllumajandusse investeerida, neil ei maksaks seda teha passiivse omanikuna. Rahaga peaks kindlasti kaasnema ka soov ise n-ö käed mullaseks teha ning ettevõtte igapäevases juhtimises osaleda.