Olde Hansa loob ajalugu

Tõenäoselt pole tegemist erilise liialdusega, kui väita, et Olde Hansa on üks tuntumaid keskaegseid restorane maailmas. Ikka ja jälle üllatab see külastajaid hea ja paremaga.

Olde Hansa ajalugu algab aastast 1997 - samast ajast, kui Tallinna vanalinn võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse. Söögikohta on nimetatud küll keskaegseks Disneylandiks, küll turistilõksuks. Kui lõks, siis igatahes töötab hästi: juba paar aastat tagasi jäid maja kolm korrust kitsaks ja maja teises tiivas avati Waggehus. Nagu selle akende tagant mööda käies võib näha, on ka see alailma rahvast täis.

Ühel jäisel pühapäeva õhtupoolikul sattusin minagi sellesse lõksu. Kavatsesin vanalinnas üht uut Itaalia söögikohta külastada, aga see oli (külastajate puudusel?) selleks korraks uksed kinni pannud. Tänavatel polnud hingegi, vanalinn oli justkui maha jäetud, aga Olde Hansa Waggehus oli tihkelt rahvast täis. Lõbusad laudkonnad, küünlavalgus, muusikud - ka kõige kriitilisem restoraninoolija ei suudaks mööda minna, eriti kui väljas on 20 kraadi külma.

Turistilõksu töötajad ehk Olde Hansa kostümeeritud ettekandjad olid valvsad. Nii kui uus külastaja uksest sisse astus, juhatasid nad ta lauda istuma. Kui enam vabu kohti polnud, pisteti seisjalegi õllekann pihku. Nad olid kenad, lahked, naeratavad ja tähelepanelikud. Ja ka üsna kiired.

Vanaaegselt moodne menüü. Vaatamata täismajale saime oma ürdi-, mee- ja ingveriõlle kätte peaaegu kohe, ka road toodi üpris ruttu. Menüü üritab olla nii keskaegne kui võimalik. Portsjonid on suured, valmistusviisid vanaaegsed, tullakse toime ilma kartulita, vürtsidega ei koonerdata ja kaloreid ei loeta. Restorani algusaegadel (vaestel üheksakümnendatel) imetleti eelkõige just Olde Hansa vägevaid toidukoguseid. Siiani kantakse sakstekambri söömingu tellinud külalistele toitu ette seni, kui need süüa suudavad. Aga sööma ei sunnita ja roogi saab tellida ka ükshaaval, toidukaardi järgi. Et paremini maitseid püüda, olid meie kogused mõõdukad ja toidud ei pärinenud kõige vägevamate hulgast: pardikoib, jänesepraad ja Revali piduliku mekkimistaldriku nimetusega eelroog.

Kokk ja safranikaste olid pardiga imet teinud, sellest oli saanud särav hõrgutis. Muhedik ehk kruubipuder sobis nii pardi kui ka jänesega, aga mõlemal prael oli peale selle veel lisandeid: jänesel seenekaste ja hapukapsas, pardil sibulamoos, siis veel kaalikad, läätsed... Kõik ei jäänud meeldegi. Ainult jänes ise oli minu maitsele liialt soolane ja tuimavõitu. Võib-olla pidigi see nii olema, ikkagi külmetuskappide-eelne keskajaköök.

Keskaegsed maitsed. Pidulikult mekkimistaldrikult avaldasid muljet riimsoolaliha ja keelesült. Ka linnumaksapasteet oli vanaaegse maitsega ning sobis kokku pähklileiva ja sibulamoosiga. Tõenäoselt ei oska keegi kindlalt väita, milline see keskaegne toit oli, kuid see polegi tähtis. Hoopis olulisem on see, et Olde Hansa toidud on maitsvad, omapärased, sobivad just sellesse majja, sealse meeleolu ja stiiliga.

Meil oli Olde Hansa Waggehusis väga mõnus, kõhud said täis ja meel rõõmsaks. Illusioon jõuka vana aja linnakodaniku perepeost oli täielik. Kui soe vastuvõtt, lahke teenindus, ilus ruum, kaunis muusika ja maitsev toit teevad ühest restoranist turistilõksu, siis poleks mul selle vastu midagi, kui kõik meie linnad selliseid lõkse täis oleksid.