Äripäev soovitab: loogem arstidele oma kulka

Täna kirjutame arstidest, kes ravimifirmade toel piiri taga koolitustel käivad. Artiklist selgub, et ehkki ükski arst pole avalikult tunnistanud, et ravimifirma kinni makstud eksootikareis oleks mõjutanud teda raviotsustes ning ravimite väljakirjutamisel, on ka vastupidist raske väita. Avalikkus süüdistab aga arste ravimifirmade lõa otsas olemises, ja ausalt öeldes - ega need kallid reisid teistsugust muljet ei jäta ka.

Äripäeva arvates on siinkohal tegemist eetika piiride kompamisega. Sest tõsi, seadus sellist tohtrite rändamist otseselt ei keela. Ravimiseadus lubab ravimimüüjal toetada arsti teaduslikul või farmaatsiaalasel üritusel osalemist ja hüvitada ürituse teadusliku osa osavõtumaksu ning majutus- ja transpordikulud mõistlikus ulatuses. Samas, tänane artikkel räägib mitmete tuhandete eurodeni küündivatest reisidest. Kas 10 000 eurot on mõistlik ulatus? Eriti arvestades asjaolu, et sama seadus keelab arstile tegemast kingitust, mis väärt enam kui 6 eurot ja 40 senti.

Äripäeva arvates tuleb selline süsteem lõpetada. Sest see on hägune ja läbipaistmatu, see jätab ruumi kahtlustustele ja fantaasiale. Ja see, et mujal maailmas asjad nii käivad, ei saa ju olla ometigi põhjendus, et ka meil peaks nii olema.

Või kui me väga tahame muu maailma jälgedes käia, siis miks me ei võta eeskujuks Rootsi kuningriiki, kus arstide liidu eestseisuse ja eetikakomitee liikme Indrek Oro sõnul võib ravimifirma maksta vaid 40% koolitusreisi maksumusest, ülejäänu tuleb tasuda arstil endal, tema tööandjast haiglal või erialaühingul. Kas see on halb variant?

Praegu on nii välja kujunenud, et ravimifirmad on justkui mingid rahaveskid, mis rahuldavad arstide reisikirge. Ja eksootikareiside, nagu selgub tänasest artiklist, ei käi sugugi mitte vaid Eesti tipparstid, sageli reisivad ka sellised tohtrid, kelle saavutustest pole eriti midagi kuulda olnud.

Äripäeva arvates on käes aeg muutusteks. Miks ei võiks riik, arstid ja ravimifirmad käsikäes luua üht tervishoiutöötajate sihtkapitali? Nagu kultuurinimestele on kultuurkapital.

Sel sihtkapitalil oleks täiesti erapooletu nõukogu, mis otsustaks iga arsti avalduse, motivatsioonikirja ja soovituste alusel, kas see konkreetne arst saab minna koolitusreisile Malaisiasse või peab leppima Lätiga.

Lihtne, konkreetne ja läbipaistev.

Sihtkapitali raha tuleks ravimifirmadelt ja riigilt. Sest tegelikult maksab ju tänagi need arstide eksootilised koolitusreisid suuresti kinni riik - riigi ühisest kaukast läheb (haigekassa kaudu) ravimifirmadele soodusravimite kompenseerimiseks aastas ligikaudu 60 miljonit eurot (vanas vääringus ligikaudu miljard krooni). Ja eks need olegi just need ravimid, mille väljakirjutamist ravimifirmad ühelt n-ö vastutulelikult arstilt ootavad.

Alternatiiv on avalikustamine. Kui sihtkapitali idee täiesti vastuvõetamatu tundub, ei jää Äripäeva meelest tänase korruptsiooniohtliku olukorra lõpetamiseks muud üle, kui veelgi suurem avalikustamine. Meie poolest õmmelgu ravimifirma toel koolitusreisil käinud arst omale toetajate logod kitlile. Sest patsiendil on õigus teada, kas teda ravitakse tema enda või arsti päikesereisi ja ravimifirma kasumi nimel.

Autor: ÄP