Õige keelekasutus tagab ettevõtja usaldusväärsuse

Milline on olnud Teie karjäär koolitajana? Minu koolitajakarjäär algas juhuslikult, mulle endalegi üllatusena. Seiklesin 19aastasena oma poiss-sõbraga mööda endist Nõukogude Liitu ja olime jõudnud Kamtšatka poolsaarele. Süües kohaliku kaubamaja püstjalabaaris, saime jutule raadio Kamtšatka direktoriga, kellelt küsisin tööd. Tema küsis omakorda, et mida ma siis oskan. Peale inglise keele erikallakuga kooli diplomi mul midagi välja käia ei olnudki. Kuid sellest ja minu pealehakkamisest piisas, et asuda inglise keele lektori kohale poolsaare marksismi-leninismi ülikoolis.

Enamus minu õpilasi olid minust mitu korda vanemad, kuid kuna olin "s Pribaltiki", siis suhtumine oli heatahtlik ja lugupidav. Maadlesin tillukeses raamatukogus olematute õppematerjalide koostamisega, ja peale tavapäraste loengute organiseerisin keelepraktika tunde ülikoolist väljas - restoranis, kus kangem söögikõrvane aitas keeleladususele märgatavalt kaasa, külastasime teatrit, käisime vulkaanijalamil turnimas ja geisrites vannis.

Inglismaal, kuhu tulin läbi vahepeatuse Taanis, kus õppisin Kierkegaardi ja sotsiaalpsühholoogia aluseid, olen elanud ligi kakskümmend aastat. Londonis hakkasin koolitusega tegelema Foreign and Commonwealth Office'i kaudu, kus vajati keeleõpet Eestisse suunatud diplomaatidele. Koolitusprogramm on neil tihe ja nõudmised suured - diplomaat, kellel on nn speaker's slot, peab oskama kohalikus keeles rääkida kultuuritraditsioonidest kuni jäätmete ümbertöötluseni välja. Enne tööpostile asumist tegeletakse keeleõppega aasta - neli tundi päevas, viis päeva nädalas.

Annan ka magistriõpet University College London'is, kus magistrandid omandavad peamiselt eesti keele grammatikat ning vähe rõhku pannakse suulisele väljendusoskusele. Selline keeleõppe meetod soosib teaduslikku uurimustööd, mida siis ka need tudengid suunduvad tegema oma teisel magistriaastal Tartus.

Mida eestlased inglise keele rääkimisel kipuvad valesti tegema? See, kuidas sa räägid, määrab inimeste suhtumise sinusse. Meie kõne on meie idenditeedi indikaator, mis näitab meie kohta kõike: meie haridust, kasvatust, tausta. On piinlik olla tunnistajaks, kuidas muidu igati tegija inimene kaotab oma usaldusväärsusest iga kuuldavale toodud lausega, mitte sellepärast, et räägib rumalusi, vaid mittestandardsete väljendite kasutamise ning kehva häälduse tõttu.

Palju tähelepanu pööratakse grammatikale, aga väga vähe hääldusele, ehkki see on sama oluline kuulajat mõjutav faktor. Eestlased pole selles osas erandiks. Õige grammatika ja lai sõnavara jääb sageli üsna kehva häälduse varju. Kahjuks on suhtumine üldjuhul selline, et kui neerud korralikult töötavad, milleks siis veel küünealuseid puhastada. Kuid nagu endigi kogemusest teame, kiidame ise ka alati eesti keele "puhtalt" rääkijaid, ja selle all peame silmas kindlasti ka hääldust.

Mille poolest Eesti ja Inglismaa ühiskond erineb? Peamine erinevus Eesti ja Inglismaa vahel on vastutustunnetus. Suurbritannias, kus kapitalism on end sajandeid tagasi sisse seadnud ja riiklikud vahendid on rohked, on suhtumine n-ö "rahva rahasse" äärmiselt kerglane. Maksumaksja raha raisatakse projektidele, mis tunduvad olema haibist inspireeritud ning projekti efektiivsuse põhjendamise asemel mängitakse isiklikul karismal, mis ei ole just sotsiaalselt progressiivne jõud.

Brittide siiani feodaalsete sugemetega klassisüsteem tähendab seda, et keskmine Albioni kodanik on eestlasega võrreldes tunduvalt otsustusvõimetum. Ei osata enda õiguste eest konstruktiivselt seista, mis aga omakorda õhutab klassiviha ja äraspidist snobismi, mis väljendub teise klassi esindaja peenest ja automaatsest mittetunnustamist hoolimata tema n-ö ametlikus hierarhilises positsioonis.

Valitseva klassi huvides on ka riiklik haridus ebaadekvaatne, sest ainult eliit ja kõrgem keskklass saavad endale lubada erakoolitust, mis võib siin maksta rohkem kui 30 000 naela aastas. Ei saa rääkida elutervest ühiskonnast, kus lastel puudub võimalus omandada tasuta õigekirja ja matemaatika põhitõdesid,

Kuna juhid valitakse haritud eliidi hulgast, siis ulatuslik sotsiaalne lõhe on konstant, mis oli, on ja jääb. Paljud - eriti madalamasse ja keskmisse keskklassi kuuluvad - inglased vaidleksid mulle vastu, kuid ainult sellepärast, et neil on siiras soov uskuda, et 19. sajandiga võrreldes on palju muutunud ning et nende positsioon on tunduvalt paranenud. Tegelikult see aga pole nii. Fakt, et rassidevahelised abielud on Briti saartel sagedasemad kui klassidevahelised abielud, räägib juba iseenese eest. Erinevad ühiskonnaklassid eksisteerivad küll samas elukeskkonnas, ent ometi paralleeluniverumites ilma, et neil oleksid mingisuguseidki kokkupuutepunkte.