Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Bovaristlik argipäev
Marianne Kõrver, kelle lavastatud Madame Bovary Von Krahli teatris homme esimest korda publiku ees lavalaudu puudutab, on tänases Puhkepäevas toonud välja hea mõtte.
"Flaubert mõistis, et romantism on alati luhtumisele määratud, sest ta püüdleb kättesaamatut. Samal ajal ei jäta romantik oma targas hinges iialgi vaidlust selle üle, kuidas saab inimene loobuda oma kesise elu ümberkujundamise püüdest," ütleb ta.
Olen selle sisukohaga täiesti päri. Ilmselt suudab igaüks sellest lausest terakese tõtt ka enda kohta välja lugeda, sest igaühe hinges peitub natukene inglit ja kuradit, romantikut ja küünikut, maksimalisti ja ignoranti. Bovarismi alge ehk püüd ennast näha teistsugusena, kui ollakse, on samuti igas inimeses tõenäoliselt olemas.
Ent kõnealune teatritükk, mis kindlasti oma huvitava ja omanäolise lähenemise tõttu Emma Bovary loole vaatamist väärib, ei ole kindlasti ainuke, mis säärase teemaga tegeleb. Ka Andres Tali näitus "Exit" vaeb samalaadset temaatikat, küll teise nurga alt. Aja kulgemine, inimese muutumine selles aja kulgemise protsessis ja kõik need kriisid, kaasa arvatud keskeakriis, on üks osake püüdest reaalsust eirata ja midagi paremat otsida. Ometi sageli tulutult.
Ja kui teatritükist ja näitusest väheks jääb, siis analüüsib inimese tegude, saatuse, ettemääratuse, otsuste tegemise ja enese määratlemise küsimusi sügavamalt film "Saatuse büroo". Ükskõikseks see ei jäta - kellele meeldib, kellele üldse mitte.