Mida teha, kui kõike võib teha? Revolutsiooni?

Massimeedia ja suure vabaduse ajastul üritavad noored, kelle jaoks kõik teed valla ja suuri piiranguid pole, oma teed leida.

"Igaüks peab ise oma põlved ja hinged marraskile kukkuma, sest armideta surra oleks narr," on kirjutanud lavastuse "Vaata, ma kukun" kohta lavastaja Diana Leesalu. Kukkumistest, hingehaavadest ja oma koha leidmisest lavastus räägibki. "Näidendi tegelased on oma elus jõudnud ikka, kus tuleb langetada tähtsaid otsuseid. Lapsepõlv on läbi saanud, nüüd tuleks leida oma koht ühiskonnas, muutuda selle korrektselt funktsioneerivaks liikmeks. Võib ju tõesti öelda, et praeguse aja noortel inimestel on tohutu valikuvabadus, võimalus ise kõike otsustada. Kõik piirid on valla, kõik võimalused on neile peaaegu kandikul ette toodud. Aga kogu see valikuvabadus võib samas suurde segadusse ajada. Mida teha siis, kui teha võib kõike?" küsis Leesalu lavastust tutvustades.

Katse üksi revolutsiooni teha. Loo fookuses on tüdruk, kes ei suuda leppida selle maailmaga, mida ta näeb nii enda ümber kui ka tele- ja arvutiekraanidel. Ta on võtnud ette radikaalseid samme, üritanud kõike muuta, kuid jõudnud üha rohkem ja rohkem arusaamale, et tegelikult ei sõltu ühestainsast inimesest mitte midagi. "Ühe inimese maailmarevolutsioon on võitlemine tuuleveskitega, sõitmine jalgrattal, millel on neljakandilised rattad," täiendas Leesalu.

Janu tähelepanu järele. "Kui soovime maailma terveks ravida, tuleks alustada iseendast ja inimestest, kes on meie kõrval. See on üksjagu hirmutav, kui palju katkisi inimesi minu ümber on. Kohati tundub, et kõik inimesed on tegelikult väga katki. Ja kõik karjuvad appi, mõni hääletult, mõni väga kriiskavalt. Mulle tundub, et nende meediaajastul üles kasvanud noorte revolutsioon ei ole midagi muud kui seesama karjatus: "Vaata, ma kukun. Vaadake, ma olen ka olemas ja ma pean mängima tulega, kõndima mõne kõrghoone katuse serval, selleks et natukenegi tähelepanu saada."," avas lavastaja tausta ja lavastuse pealkirja tagamaid.

Lavastuse aluseks on näidendivõistluse New Baltic Drama üks võidutöödest, noore Rootsi autori Johanna Emanuelssoni "Älfsborgi sild". "Tallinna linnateater kui üks võistluse korraldajatest otsustas võtta mängukavva just selle näitemängu. Minule tegi ettepaneku seda lavastada Elmo Nüganen, kes on lavakunstikoolis minu kursuse juhendaja. "Vaata, ma kukun" on noorte inimeste lugu ja mul on väga hea meel, et nad otsustasid selle usaldada tudengite kätesse. See on tegelikult vist üsna ainuõige," arvas Leesalu.