Üks tont käib ringi mööda Euroopat - protestitont

Pühapäevased Soome parlamendivalimised tõid me põhjanaabreile puhangu värsket optimismi - peamiselt protestihäältega tegi suurima kasvu parempopulistlik Põlissoomlased. Tõsi, üldarvestuses jäid Põlissoomlased küll kolmandaks, kuid võtsid võrreldes eelmiste valimistega Soome 200-liikmelises Eduskuntas senisele viiele kohale juurde tervelt 34 kohta. Nad said 447 000 häält rohkem kui nelja aasta eest. Veenev tõus.

Põlissoomlaste edu taga on Äripäeva arvates lihtlabane protest. Nii nagu Eestis võttis Indrek Tarand Euroopa Parlamendi valimistel ülekaaluka võidu, nii nagu äsjastel riigikogu valimistel kandideeris rekordarv üksikkandidaate, ootas ka Soome rahvas mingeid muudatusi. Ja Põlissoomlased rääkisid seda, mida kuulda taheti - et ilusat elu elavatele lõuna-eurooplastele raha andmine on vale, et liiga liberaalne migratsiooni- ja võõrtööliste poliitika on vale, et riik on liialt korporatiivne. Kuid Äripäev ennustab, et esialgse eufooria lahtudes võtab Soomes, nagu Eestiski, maad pettumus. Sest ilmselt ei muutu neilgi lähiajal midagi.

Juba on näha, et Põlissoomlaste edu ei taga neile otsustamisõigust. Valimised võitnud Kokoomus (said 44 kohta Eduskuntas) ja sotsiaaldemokraadid (42 kohta) võivad koalitsiooni moodustada ka senise valitsuserakonna Keskerakonnaga (35 kohta). Mis oleks protestihäältest toituvale opositsiooniparteile mõnes mõttes parim lahendus. On ju selge, et lihtsam ja mugavam on opositsioonis olles muudatuste vajalikkusest rääkida kui neidsamu muudatusi ise välja pakkuda ja need ka ellu viia. Senistel valitsuserakondadel oleks kaval aga Põlissoomlased valitsusse kaasata, andes neile mõned ministrikohad ning siis oodata, et nood end ise nurka mängiks. Juba koalitsioonikõnelustel tuleb Põlissoomlastel oma sõnu sööma hakata - ministrikoha hind on teravamatest loosungitest taandumine.

Soomes on säärane trikk mitmel korral õnnestunud. Näiteks toimiti niiviisi 1970ndatel aastatel Põlissoomlaste emapartei Soome Maaerakonnaga, kes kutsuti valitsusse oma suurimat lubadust - tööpuuduse likvideerimine - ellu viima. Samamoodi, valitsusse kaasates, seljatas Urho-Kaleva Kekkonen kommunistid.

Seetõttu olekski Põlissoomlastel kavalam opositsiooni jääda. Reaalsust tunnistades jäi Põlissoomlastel ju 40 000 häält puudu, et ise valimiste edukaim partei olla. Sellisel juhul oleks neil tõesti praegu koalitsioonikõnelustel pihud trumpe täis.

Kuid kuhu jäi meie oma protestipartei? Tarandi aktsioon ja viimaste riigikogu valimiste üksikkandidaatide aktiivsuse kasv ju näitas, et meiegi pole valitseva olukorraga sugugi rahul. Asi on ilmselt lihtsalt selles, et kellelgi ei olnud tänavu üht ja ühest "vaenlast" välja pakkuda. Euroopa hättasattunud riikide aitamine pole meil, erinevalt soomlastest, ju seni veel sõnadest reaalsete eurodeni jõudnud. Või oleme oma konnatiigis niivõrd ametis oma peegelpildi imetlemisega, et me ei näegi kaugemale? Et me ei teadvusta veel endale, et oleme vaid osake ühest suurest Euroopast ning et Kreeka-Portugali probleemid puudutavad meid täiesti otseselt ja kohe? Või ongi õigus neil, kes räägivad, et mullune Ühtse Eesti Suurkogu võttis eestlastel pinged maha.

Autor: ÄP