Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Majakate tuled hakkavad vaikselt kustuma
On raske leida ehitiste liiki, millel oleks nii palju vastandlikke tähendusi ja tõlgendusi kui tuletornidel. Funktsionaalsed vajadused ja esteetika, atraktiivsus ja unustus, neid vastandusi näitus välja toobki.
Eesti tuletornid on oma arhitektuurse mitmekesisuse poolest märkimisväärne peatükk maailma tuletornide üldpildis. Siinsele kandile iseloomulikult ei suuda nad võistelda suuruse, küll aga vanuse ja mitmekesise materjalikasutusega.
Kui ülemaailmne organisatsioon The International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities (IALA) koostas nimekirja 100 silmapaistvama tuletorni-arhitektuurimälestise kohta, siis pääses väikesest Eestist sinna tervelt kuus tuletorni - Kõpu, Suurupi alumine, Keri, Pakri, Tahkuna ja Ruhnu.
Juba mõnda aega on tuletornid olnud teelahkmel. Kui alles sadakond aastat tagasi oli tuletornide olemasolu meresõitjate jaoks eluküsimus, siis tänapäevased navigatsiooniseadmed võimaldavad liikuda ka ilma nendeta.
Merega tuleb aga ettevaatlik olla ja nii on suur osa olulisemaid tuletorne töös tänaseni, kuid vähe pole ka neid, mille tuli on juba mõnda aega kustunud ja nimigi navigatsioonimärkide andmekogust kustutatud.
Ometi on nende tähendus kohalikus kultuuriruumis, arhitektuurne väärtus ja poeetiline aura alles. Küsimus on, kas lasta sel vaikselt hääbuda, langetada surmaotsus kiire lammutamise kaudu või otsida neile uusi rolle. Raske on säilitada ehitisi, mida kellelegi pole vaja.