Ärimuinasjutt: Lugu lehm Roosast

Anne Oja 24. aprill 2011, 12:24

Muinasjutu poisist ja maasikamaitselist piima lüpsnud lehmast Roosast kirjutas Türi Majandusgümnaasiumi 8. klass.

Äripäev avaldab 22.-24. aprillil seitse muinasjuttu, mis valiti parimate hulka Junior Achievemendi Eesti ettevõtlusmuinasjuttude võistlusel 2011.

Muinasjutt poisist ja Roosast kõlab nii.

Elas kord vana naine Agatha koos oma poja Mikuga. Nad olid väga vaesed. Nad kasvatasid köögivilja, mis neile toiduks oli. Osa saagist müüsid nad turul maha, et osta järgmiseks aastaks uut viljaseemet. Tihti olid nad näljas, sest talv oli pikk. Neil oli küll veidike rohumaid, kus kasvasid lilled ja kus oli suviti lihtsalt hea pikutada, kuid naisele meeldisid lilled väga ja sinna ta põldu ei raatsinud laiendada.

Sellelgi aastal läks vana naise poeg turule köögivilju müüma. Turg kubises igasugustest kaubitsejatest, kes kõik karjusid nii kõvasti kui jaksasid. Poiss laotas oma ema õlaräti maha ja sinna peale oma põllusaadused. Paari tunni pärast sai poiss kõik müüdud ja hoidis pihus teenitud paari eurot. Poiss lonkis kurvalt turul ringi, et leida seemnemüüjat. Müüjad hüüdsid rõõmsalt poisile, et nende kaup on kõige kvaliteetsem, kõik tahtsid, et poiss oma vähese raha eest just nende asju ostaks. Ema oli selliste kaubitsejate eest poissi hoiatanud ja käskinud mitte välja teha, sest raha oli vähe ja süüa oli vaja.

Järsku märkas poiss ühte kiitsakat tüdrukut, kelle käekõrval oli nälginud lehm. Tüdruk ei hüüdnud midagi, ta lihtsalt vaatas kurvalt maha ja silitas lehma. Poiss astus tasakesi lähemale: „On ta müügiks?”

Tüdruk tõstis pea, ohkas ja vastas: „On küll.”

„Palju ta sul ka maksab?” küsis poiss.

Tüdruk ohkas veel korra, kuid ei vastanud.

Poisski vaatas tüdrukut kurvalt: „On ta sinu lehm?”

„Minu jah, isa käskis Roosa maha müüa, sest me kolime ära ja lehma pole kusagile panna. Seepärast anname ta vähese raha eest ära,” vastas tüdruk.

„Aga mina ostan ta ära!” hüüdis Mikk, kellel oli tüdrukust väga kahju.

„Aga see lehm on mulle tõesti väga kallis!“ sosistas tüdruk.

„Ma hoolitsen ta eest!“ lubas poiss.

Tüdruk vaatas pikalt talle otsa ja noogutas: „Olgu peale, aga luba, et sa hoolitsed Roosa eest hästi.”

„Loomulikult.“ ütles poiss.

Poiss naeratas tüdrukule ja võttis nõdra lehma köiest kinni ja tiris ta endaga kaasa.
Koju jõudes näitas poiss emale lehma, kelle ta turult ostnud oli. Ema noomis poega, sest lehm oli kõhnake ja tahtis süüa, pealegi ei olnud neil seemneid, mida järgmisel aastal maha panna. Poiss vastas aga emale, et neil on rohumaad, kus lehm süüa saaks, kuigi praegu kasvavad seal lilled. Ema ei tahtnud sugugi lilleväljast loobuda, kuid pärast pikka rääkimist mõistis naine, et see oleks hea mõte, ja jäi nõusse.

Lehm viidi aasale, kus ta aplalt lilli ja muru nosima hakkas. Lehmale sai asemeks vana kuurilobudik põllu äärel. Kuid kuur oli üsna kehvas seisus ja Mikk otsustas ise seda parandama hakata.

Sel päeval andis lehm esimest korda piima. Agatha imestus oli suur, kui ta märkas, et lehma piim polnud mitte valge, vaid roosa. Seda maitstes said nad aru, et piim oli maasikamaitseline.

Paari nädalaga oli lehma piimaand kasvanud järjest suuremaks ja pere ei jõudnud kõike ise ära juua. Ülejäänud imepiima otsustas poiss turul maha müüa.
Mikk sai turul üsna head raha piima erilise värvi ja maitse tõttu ning ostis selle eest köögiviljaseemneid.

Mõne aja möödudes oli neil piima müügist kogunenud piisavalt raha, et osta uus lehm. Ka lehm Roosa oli kosunud ja rõõmus kaaslase üle. Poiss ehitas kuuri laudaks ja kasvatas edasi ka köögivilja. Ema näost oli näha rõõmu oma poja üle.
Üsna pea oli perel kari lehmi ja piisavalt raha. Poiss arvas, et aeg oleks teha oma firma. Firma nimeks sai Roosa Meierei.

Üks ärimees linnast oli kuulnud nende piima originaalsest maitsest, värvist ja kvaliteedist. Ühel päeval oligi mees pere ukse taga ja pakkus neile oma maid karjamaadeks ja tehast piimatoodete tegemiseks. Mikk ja tema ema rõõmustasid väga ja olid kohe nõus. Äri läks hästi ja peagi olid nad ühed parimad piimatootjad, kõik teadsid neid kui maasikapiima tootjaid.

Ühel päeval tuli seesama tüdruk Miku juurde. Temagi oli kuulnud, kui hästi Roosa piima oli andnud. Mikk tänas tüdrukut selle lehma eest südamest. Kuid kui ta kuulis, et tüdruk ja tema pere on siiani vaesed, arvas poiss, et nad võiksid nende juurde kolida.

Mikule meeldis tüdruk väga ning peagi olid neil ka pulmad. Koos jätkasid nad Roosa Meierei tööd ning äri läks aina paremini. Ja kui Roosa ikka elus on, toodavad nad piimatooteid siiani.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. April 2011, 17:47
Otsi:

Ava täpsem otsing