Eesti farmaatsiatööstus pole vaid helesinine unelm

Euroopa farmaatsiatööstuse käive ulatub 215 miljardi euroni, moodustades 2% Euroopa SKTst. Rääkimata globaalsetest võimalustest, on ainuüksi Euroopa ravimimajanduse maht selline, et sunnib vägisi küsima - kas see, et Eesti ei näi tahtvat endale kübetki sellest väärtusahelast, on õigustatud?

On selge, et Eesti-suurune riik impordib arvestatavalt ravimeid. Ravimi importöörid on lõviosa maailma võimsamatest majandustest. Siiski ei ole põhjendatud ja loogiline, et Eestis, kus on olemas ajalooline farmaatsiatööstuse traditsioon, üldse ravimeid ei toodetaks. Kui vaatame ringi oma lähiümbruses, näeme, et me naabruskonnas pole praktiliselt ühtki riiki, kes oleks täielikult ravimitööstusest loobunud. Soomlastel on Orion, lätlastel Grindeks, Leedus Sanitas.

Praegu on eestimaise ravimitööstuse seis habras, kuid kuuldused tema surmast on siiski tugevasti liialdatud. Tõsi, pikka aega selle tööstusharu lipulaevaks olnud Tallinna Farmaatsiatehase ASi omanik PJSC Grindeks on osade kaupa tootmist Eestist Lätisse kolinud. Balti riikide ravimitööstuse kese ongi praegu Lätis, kus ravimitööstust käsitletakse prioriteetse tööstusharuna. Lisaks Farmaatsiatehasele saame Eestis tootmisele orienteeritud ettevõtetena käsitleda veel AS Keveltit, Vitale-XD Ltd ja OÜ Vipist. AS Kevelt on Tallinnas asuv ja aseptilistes tingimustes valmistatavatele toodetele keskendunud ravimitootja. OÜ Vipise looduslikud õlid ja tinktuurid peaksid olema tuttavad päris laiale hulgale Eesti apteegikülastajatest. Vitale XD Ltd on eestimaine tabletitootja, kes on praegu uuendamas ja arvestatavalt laiendamas oma tootmist.

Üheks huvitavaks juhtumiks ja näiteks ravimivaldkonnas äriajamise potentsiaalist on TTÜst start-up ettevõttena väljakasvanud Prosyntest, kelle omandas kahe aasta eest globaalse haardega farmaatsiaalase arendusega tegelev kontsern Cambrex Corp. ProSyntest on hea tõestus Eestis olevast farmaatsia kompetentsist, sest firma töötab välja ravimi- ja peenkeemia tootmistehnoloogiat muu hulgas sellistele maailma farmaatsia suurnimedele nagu Pfizer ja AstraZeneca.

Eestimaise ravimitööstuse arendamisest täielikult loobuda poleks mõistlik mitmel põhjusel. Esiteks on ravimitööstus jätkusuutlik ja kasumlik. Ravimitööstuse ajalugu räägib arvukatest ülevõtmistest, kuid mitte pankrottidest. Teiseks on farmaatsiatööstusega kaasneva innovatsiooni potentsiaal ja selle võimalikud siirded teistesse majandusharudesse hindamatu väärtusega.

Kaalukaim aspekt on aga üha tugevnev surve ravimite hinna alandamiseks. Üha vananeva rahvastiku tingimustes ei ole võimalik praeguse hinnatasemega ravimeid turustada ja maksumaksja rahaga kompenseerida. Kui tahta säilitada ka ravimiinnovatsiooni ning võimekust toota uusi ravimeid, on selge, et üha ulatuslikumalt tungivad peale geneerilised ehk koopiaravimid. On aga üldine trend, et geneeriliste ravimite tootjad on oma struktuurilt palju väiksemad üksused kui arendustegevusega tegelevad originaaltootjad ning nad ongi Euroopa kontekstis reeglina keskendunud regionaalsele või ühe riigi mastaabiga turule. Palju sõltub ka sellest, mil määral kohalik seadusandlik keskkond kohalikke tootjaid soosib. Kui ettevõte toodab vaid siseturu tarbeks, võiks teha kindlasti erandeid ja alandada nende tarbeks turu sisenemisbarjääre.

Farmaatsiatööstus on arenenud riikides oluline osa teadmistepõhisest majandusest. Ses valdkonnas loodav lisandväärtus viitab, et tegemist on ka ühe tootlikuima tööstussektoriga. Võrreldes teiste sektoritega on farmaatsia liider ka toote- ja tootmisinnovatsioonis. Kuivõrd farmaatsiatööstus teenindab seda tüüpi nõudlust, mis oluliselt ei vähene ka majandusseisaku ajal, on see ka ääretult stabiilne.

Kuigi farmaatsiatööstus on teadmistemahukas ja nõuab investeeringuid, ei ole see ainult väga suurte riikide lõbu. Euroopas on farmaatsia arendamiseks ja toetamiseks kõvasti panustanud riigid nagu Austria, Belgia, Iirimaa ja Šveits ning igas neist on farmaatsiatööstus kujunenud arvestatavaks osaks kogu rahvamajandusest.

Kodumaise ravimitööstuse arendamise kasuks räägib ka fiskaalne argument. Ravimitele kulub Eestis ca 200 miljonit eurot aastas, millest jämedalt pool tuleb inimeste taskust ja poole doteerib riik. On terve hulk toimeaineid, mida oleks võimalik asendada kohapeal toodetud geneeriliste ravimitega. Paraneks väliskaubandusbilanss, Eestisse jääks töökohad ja tarbijad saaksid madalama hinnaga ravimeid.