Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
ÜRO Julgeolekunõukogu vajab hädasti reformimist
ÜRO Julgeolekunõukogu on ebaõiglaselt ülesehitatud asutus. Kaua veel saavad alalisliikme staatust ja vetoõiguse privileege nautida viis II maailmasõjast võitjatena väljunud riiki (USA, Hiina, Prantsusmaa, Ühendkuningriik ning NSVLi järeltulija Venemaa)?
Julgeolekunõukogu loodi aastal 1946, tänaseks on maailma poliitilisel areenil aga jõuvahekorrad selgelt muutunud. Prantsusmaa ja Inglismaa on kaotanud oma kolooniad; NSVL lagunes ja formaalse järeltulija Venemaa otseses mõjusfääris ei ole enam endisi satelliitriike ja liiduvabariike. Praeguste alalisliikmete õigustuseks võib öelda, et nad on senini suurimate militaarkulutuste riigid ja tuumarelvade valdajad, kuid kas on see põhjuseks olla esimesed võrdsete seas?
Aastal 2005 üritas G4 (Brasiilia, India, Jaapan ja Saksamaa) küll alalisliikmete arvu suurendada, kuid see ei läinud läbi. Ettepaneku põhiselt lisanduks olemasolevate Julgeolekunõukogu alalisliikmetele ka G4 riigid ja üks Aafrika riik. Taotletud laienemine oleks taganud Jaapanile ja Saksamaale kui ÜRO suuruselt teisele ja kolmandale rahastajale ning Indiale ja Brasiiliale kui rahvaarvult maailmas teisele ja viiendale riigile praeguse politseibrigaadiga samad õigused.
Seni on reformide läbiviimiste peamisteks tõkestajateks olnud kandidaatide regionaalsed rivaalid. Saksamaa kandidatuur ei läinud läbi Hispaania, Hollandi ja Itaalia soovi tõttu saada kohta hoopis Euroopa Liidule.
Ka vetoõigus vajab reformi. Peale laienemise on keskseks teemaks ka vetoõiguse reform, sest see raskendab, vahel lausa segab Julgeolekunõukogu tööd. Praegused alalisliikmed on andnud märku, et süsteem vajab muudatusi, mida tõestab ka aprillis Hiina antud lubadus toetada Indiat. Raske on anda objektiivset hinnangut, milline peaks Julgeolekunõukogu struktuur olema tulevikus, kuid kindlasti tuleb globaalsesse julgeolekusse kaasata rohkem mängijaid, et üksikriikide osatähtsus langeks. Õigustega kaasneb ka vastutus ning alalisliikmete suurema arvu puhul on rohkem neid, kellelt rahvusvahelist rahu nõuda. Kultuuriline kontrast võrdsetel alustel julgeoleku tagajate seas aitaks mitmekülgsemalt probleemidele läheneda ja annaks lisakindlustust ÜRO saatusele.
Autor: Juri Tereshtshenkov