Kvoodid tõstavad kala hinda

Mereäärse riigina on kalatööstus olnud siinmail alati oluline elatise teenimise viis, kuid nüüd on kala muutumas elitaarseks toidukaubaks.

Kalatoodete müüja OÜ Viciunai Baltic tegevdirektor Urmas Karnö tunnistas, et ka Viciunai tõstis läinud aasta lõpus hindu. "Olime sunnitud hindu tõstma vahetult enne euro tulekut, mis oli kahtlemata võrdlemisi halb ajastus. Suurem tooraine hinnatõus toimuski eelmisel aastal, lõpptarbija sai hinnamuutust tunda aasta lõpus. Tarbijad arvasid, et see on seotud euroga, kuid tegelikult see nii ei olnud," rääkis Karnö. "Kuivõrd kala on meredes nii ökoloogilistel kui ka majanduslikel põhjustel vähemaks jäänud, vähendatakse pidevalt ka püüdmist lubavaid kvoote."

Hinnatõusu hirm sunnib toorainet kokku ostma. Karnö sõnul püüdis Viciunai pikalt hindu tõstmata läbi ajada, kuid kuna ettevõtte emafirma Plunges Kooperatine Prekyba siinse tootmisüksuse ASi Paljassaare Kalatööstus peamine tooraine pärineb Norrast, kus mullu vähendati kvoote ligi 35%, siis suurenesid tööstuse toorainekulud selleks liiga palju, et hindu saanuks endisele tasemele jätta.

Karnö lisas, et nii mõnedki tootjad ostavad hinnatõusu hirmus toorainet kokku. Ta märgib delikaatselt, et tegelikkuses ei tundu Norra tooraine hinnatõus alati põhjendatud olevat, tema hinnangul võib see ka manipulatsioonidel põhineda.

Eesti Kalaliidu juhi Valdur Noormägi sõnul ei ole sellistel oletustel aga mingit alust. "Kõik, mis puudutab kvoodisüsteeme nii ELis kui ka Norras, on range kontrolli all - ei ole mõeldav, et keegi saaks kvoote vähendada spekulatiivsetel kaalutlustel," on Noormägi kindel. Tema hinnangul on kallid vaid üksikute kalaliikide jahutatud fileed - koha, ahven.

"Olles mõni aasta tagasi Šveitsis, ostsin jahutatud ahvenafileed, mis maksis ligi 750 Eesti krooni kilo, silt oli juures, et kala on pärit Eestist," rääkis Noormägi. "Eesti tarbijale teeb värske kala kalliks logistika - vähese ostujõu tõttu on tarned väikesed, juurdehindlused suured."

Tema sõnul pole näiteks värske lõhe ning forelli hinnad meie kauplustes tegelikult tõusnud.

"Sageli kiputakse võrdlema meie kalahindu Soomega, kuid need on ju võrreldamatud. Meil lisandub toiduainetele 20% käibemaksu, Soomes mitte," rääkis Noormägi. "Kuid tõsi ta on, et värsket kvaliteetset kala saavad endale lubada kõrgema sissetulekuga inimesed. Arusaam, et kala peab olema odav toiduaine, kuulub ajaloo prügikasti. Kala on nagu börs - hinna paneb paika pakkumise ja nõudluse vahekord maailma toiduturul."

Kalavarudesse peab suhtuma säästlikult. Eesti Kalapüügiühistu tegevdirektor Mart Undrest märkis, et Eesti kalurid püüavad kõige rohkem kilu ja räime, mille püügivõimalus vähenes eelmisel aastal 24% tunamullusega võrreldes.

"Samas tursal, mida samuti Läänemerest püüame, on kvoodid hoopis suurenenud," nentis Undrest. "Õnneks annavad Eesti kalurid endale selgelt mõista, et midagi ei saa siin ilmas teha homse arvel, peame arvestama varude hetkeseisuga ja püügikoormust sellele kohandama."

ASi Viru Rand tegevjuhi Raivo Paiste hinnangul ei ole kalatooted muust toidukraamist märkimisväärselt kallimad. Ta soovitab hindadest tõese pildi saamiseks võrrelda kalatoodete hindu pigem ulukiliha ja loodusliku kraami, näiteks metsmaasikate hinnaga.

Kalatooted valmivad sageli käsitööna. "Kalapüügi hooajalisus teeb kala kalliks, hinna paneb paika nõudluse ja pakkumise suhe," selgitas Paiste. "Viru Rand valmistab ka kulinaartooteid, näiteks kalapalle. Ent need koosnevad tõepoolest puhtast kalast - heeringa fileest -, ja valmivad käsitööna. Nende hinda peaks võrdlema käsitööna tehtavate šokolaaditrühvlitega, mitte kanahakklihapallide hinnaga."

Viru Rand ei ole toodete hindu muutnud kolm aastat. Arvestades selle aja jooksul toimunud nii tooraine kui ka lisandite, samuti tootmiskulude ja transpordi hinnatõusu on see Paiste hinnangul ettevõttele ennasthävitavana mõjunud.

"Mais tõstsime kõikide toodete hindu ligi 7%, sellest polnud pääsu," lausus Paiste. "Üks oluline tooraine hinda mõjutav faktor on Jaapani olukord ning kalapüügipiirangud Euroopas."

Paiste on seisukohal, et kodumaise kalatööstuse ja üldse toiduainetööstuse sesoonsusest sõltuva tooraine ja rahvusvaheliste kaubanduskettide universaalse, lõunapoolsete riikide toodangule toetuva kaubavalikupoliitika vaheline vastuolu viib lõpuks kodumaise kauba kadumiseni ja siinse tootmise lakkamiseni. "Lahendus on toota kas külmutatud või sisseveetud toorainest," tõdes ta. "Teine võimalus on hoogustada eksporti."

Kalapüügikvootide kehtestamine on üks kalavarude kaitsemeetmetest, millega piiratakse väljapüüki. Kvootide suurus sõltub kalavarude olukorrast. Läänemere kilu, räime ja tursa püügikvoodid kehtestatakse Rahvusvahelise Mereuurimisnõukogu (ICES) teadussoovituste alusel Euroopa Liidu Kalandusnõukogus.

Võrreldes 2008. aastaga on Eesti kilupüügikvoot Läänemerel vähenenud 52 060 tonnilt 33 077 tonnile 2011. aastal ehk 36%. Räimekvoot on samal ajal vähenenud 33 816 tonnilt 28 877 tonnile ehk vähenemine umbes 16%. Tursapüügikvoot on samal ajal suurenenud 1054 tonnilt 1502 tonnile ehk 30%.

Läänemere avaosa räimevaru seisund on kesine, olles umbes 46% väiksem pikaajalisest keskmisest, samas kui Liivi lahe räimevaru on 25% suurem pikaajalisest keskmisest ja selle räimevaru olukorda Peetakse seetõttu heaks. Kiluvaru on Läänemeres umbes 2% üle pikaajalise keskmise, kuid näitab langust. Tursavaru olukord aga paraneb ja kuna kilu ja räim on tursa toiduobjektideks, siis on ka see üheks põhjuseks, miks kilu- ja räimevaru Läänemeres tursavarude suurenedes väheneb.

2008-2010 andmeid aluseks võttes püütakse Eestis aastas keskmiselt 31 000 tonni räime ja 47 000 tonni kilu. Seega võib öelda küll, et 2011. aasta püügikvoodid on räime puhul 2000 tonni ja kilu puhul 14 000 tonni väiksemad kui Eesti varasemate aastate väljapüük. See tähendab väiksemaid püügivõimalusi ja ilmselt ka väiksemat sissetulekut kalapüüdjatele ja vähem toorainet töötlejatele. Samas tursa puhul on 2011. aasta püügivõimalused pea poole võrra suuremad kui kahe viimase aasta 800tonnine väljapüük.

Kuna umbes 90% Eestis püütavast kilust ja räimest läheb ekspordiks, siis ei saa väita, et kala Eesti turu jaoks ei piisa ja seetõttu on jaemüügihinnad kõrged. Kuna kala on kiiresti riknev kaup, siis põhjus, miks Eesti tootjad suunavad toodangu pigem ekspordiks kui Eesti turule, peitub selleks vajaliku logistika puudumises.

Punase kala hind kujuneb iganeljapäevasel Oslo oksjonil ja kuna suurema ostujõuga turgude vajadused on katmata, ongi viimasel aastal hinnad kõrged. See survestab söödatootjaid saama osa hinnatõusust ja sisendihinnad kasvavad.

Kasutamist leiab kohalik kala elusa kalana kalapüügikohtades ja kuna praegune tootmisvõimsus katab ainult 15-20% üldisest tarbimisvajadustest, siis seda ei jätku kõigile.

Suurim probleem sektoris on tootjate väiksus, st ei ole mahtu, mis annaks ostjatele (kaubakett) atraktiivse mõõtme. Eestis puudub kalakasvatusettevõte, mis suudaks toota ja tarnida vastavalt turu vajadustele.

Üldine suund on praegu tõesti selline, et kala tarbimine suureneb ja kalatoodete hinnad kerkivad. Usun et see trend jätkub ka lähiaastail. Põhjusi selleks mitmeid, peamine neist on kala vähenemine meredes.

Mageveekalade peamine hinnasuunaja on Euroopa turgudel pakutav hind. Punast kala, heeringat jne ostame kokku maailmaturult, peamiselt Norrast, ja seal peame maksma seda hinda, mida küsitakse.

Kui räägime Eesti laevastiku püütud kilust-räimest, siis tõesti nende suhteliselt väikeste koguste tarbijani viimine on logistiliselt keerukas ja kulukas.

Kvaliteedi ja värskuse eest peab paratamatult rohkem maksma.